20 aastat varem

  

 Helehall "Volga" mõõtis õõtsudes kilomeetreid. Vikerraadios laulsid Kukerpillid, täpselt nagu eelmisel õhtul "Rosselhozmaši" Eesti allettevõtte suvepäevadel. Armand oli heas tujus - kui raadiost tuleva sõnu teadis, laulis kaasa, kui ei, siis lihtsalt ümises. See ei lugenud,  et auto polnud tema oma, isegi sest polnud midagi, et auto ustele olid läbi šablooni plökerdatud stiliseeritud viljapead ja midagi veel slaavi tähtedega, et ta kõrvalistmel päevitunud jalgu sirutava kena proua nimegi ei teadnud ega lugenud ka see, et käekell "Poljot" unistas nüüd lendamisest Kabli rannamere liivases põhjas. Olid ikka päevad! See-eest loojus päike imekenalt, pea enam ei valutanud eelmise õhtu liialdustest ja just oli nimetu proua sillerdavalt naernud ainukese anekdoodi peale, mida Armand peast teadis.
   Suvepäevade viimaseks päevaks oli asutuse juhtkond tellinud kohalikult sööklalt uhke laua, mida dekoreerisid pisarais viina ja lipendavate siltidega õllepudelid. Nagu ikka mehisemate alade ettevõtetes, olid naised märgatavas vähemuses ja Armand oli isegi tiba kohmetunud, kui sattus pika laua ääres kõrvuti pikaripsmelise blondiiniga. Mees oli nii ähmis, et lasi naise nimegi kõrvust mööda, mingi kaheosaline ja justkui Liisi või Luisa. Igaks juhuks kõnetas Armand naist kolmandas isikus ja kõnetama hakkas ta naisterahvaid ikka peale kolmandat pitsi haljast. Viina viskas naabrinna igatahes meestega võrdselt, tõsi, peale kolme esimest napsi hakkas rohkem nagu mekutama. Pidu võttis hoogu, julgemad seltsimehed olid juba sättinud käed ümber naiskodanike ümarate õlgade. Armand nii julge polnud. Küll aga oli ta kõva tantsumees, kursustelgi ju käidud ja kohe kui kukrite kitarr plõnn! tegi, tõusis Armand, tegi kerge koogutuse, aitas õhetava naiskodaniku toolilt ja siirdus keskpõrandale siiberdama. Kaua ei saanud nad kahekesi poognaid teha, eesti mees on ju tantsulõvi!
Rahvas valgus lava ette kokku ja Armand suruti stiihia poolt vastu partneri kumerat kõhtu  ning naise pringid rinnad vedrutasid iidsel kombel valvele ka mehe aidavärava võtme. Uimastavas tantsuõhinas ei saanud Armand õigupoolest arugi, et reaktsioon tingis vastureaktsiooni ning see omakorda vastureaktsiooni. Huvitava nimega naise peopesa niiskus ja kuuldavalt välja hingates puuris proua oma kikk-rinnad veelgi sügavamalt mehe päikesepõimikusse.

       Armand ärkas ehmatusega, hing jäi justkui kinni, pea lõhkus ja suu kuivas. See tuli kohe meelde, et suvepäevad ju, polegi oma hubane voodi, aga polnud ka eelmisel ööl lohkumagatud vatimadrats presenttelgis. Lõhnas männipuidu ja naise järele, haises alkoholi ja jalgaununed sokkide moodi. Tekki polnud, seda asendas mingi kerge riideese. Vasak käsi ka ei liikunud. Siis sai mees aru ja tasapisi taastus ka mälu. Tema vasaku käe peal nohises naine, kohe päris ehtne naine. Higistele kehadele oli peale laotatud naise suvekleit. Naine kleidi all oli täiesti paljas. Armand ei julgenud hingatagi, liigutamisest rääkimata. Tea, kas ma enne äravajumist liigutasin, tulid mehele patused mõtted pähe. Lähemalt vaadata, rääkimata katsumisest, ta ei söandanud.

  Noh, Armandi-huvilised, kas põrutame edasi? Pildil "Rosselhozmaši" suvepäevad Kablis.