Ma olen põhimõtteliselt juhusuhete vastu, aga mõnikord paraku libastun. Võtsin tööle valgete sokkidega juhutöölise. Jutt oli tal hea - Itaalia, Norra, muidugi Soome.... Ei, need pole turismireiside sihtkohad, tüüp olla nendes maades tööd rüganud. Kontrollisin ühe hankija kaudu - teadis küll. Seega julgesin anda pisikese objekti. Tegi ära. Mitte just 5, rääkimata plussist, aga nii neli miinus. Juhukas kurtis, et nälg majas, autol kindlustus läbi ja mis kõik veel - kandsin ta naise arvele raha. Oma arve olevat tal miskipärast kinni. See tegi mind kahtlustavaks, aga andsin ühe pisikese töökese veel. Tegi selle poole peale ja jooksis käsi pikal minu juurde, et anna aga raha. Andsin ettevaatlikult. Siis tegi juttu autost. Et peab oma töövahendite kola juurde tooma-ära viima. Nimetasin, et olgu - see on siis töötasu eest ja tankisin ta autol paagi täis. Ai! See oli vale käik. Kui järgmisel päeval tegin uuel objektil juttu, et eelmisel on sein 2 mm kõver ja peaks korrigeerima, oli veel tehniliselt väikese vaevaga võimalik, siis juhujuhan kiskus näo vingu, aga lubas siiski vaatama minna. Sinna ta ei jõudnudki, objektikest ei lõpetanud, telefonile ei vasta, meiliaadressi pole....
Krt., ma ütlen! Kui ma olin tatikas, levis poisslaste seas selliste sõnadega laul :
"Sinna litsimajja eales ma ei lähe, kust mu vanaisa tripperi kord sai!"
Ma tõesti ei saa aru, miks ma ikka aeg-ajalt just sellise litsimaja ukse taha koperdama satun...
Ja juhusuhetega on nüüdsest lõpp! Tegelikult oli ka eelmine kord juba lõpp, aga....:D
Pildil kaebab juhutööline oma juhunaisele ihnurist tööandja peale. Valged sokid ei mahtunud pildile.
.JPG)
