Poegadega kinos

     Eelmise aasta isadepäeva-puhune teatritükk oli nii hull jama, et sel aastal tegin poegadele ettepaneku neil endil valida sobiv kinofilm. Valituks osutus "Saabumine", mille maailma esilinastus oligi kõigest paar päeva tagasi. Noorem poeg osutas kinnoviimise teenust, seega sain endale ka pitsikese brändit lubada. Pojad pidasid vajalikuks plaksumaisi konsumeerida. Kinotükist ka - üsna masendav lugu oli, aga seda kindlasti ka minu isikliku elu karvaste pintslitõmmete tõttu. Poistele muidu meeldis, ainult noorem arvas, et filmi viie viimase minuti romantikat poleks vaja olnud....
Pika filmi (ligi 2 tundi) süžee oli hüplev, lahendused punnitatud, tegelased - kui peaosaline välja arvata - puised. Amy Adams oli tasemel, ega Oscari ja Kuldgloobuse  nominatsioone üksnes ilusate silmade eest ei antagi. Muidugi olid dekoratsioonid ja animatsioonid võimsad, aja mittelineaarsuse teema erutav ja Amy suured silmad kaunid, aga...Kolm pluss, ei enamat.
     Head isadepäeva asjaosalistele, mul asjapuhune kook juba konsumeeritud:)

     Pildil loovutangi juhtimise nooremale pojale. Kinno me jõudsime ning küllap tagasigi.

Babulja

   

      Tallinna Restoranide Nädalast on sel aastal rekordarv osalevaid söögikohti ja usutavasti ületatakse ka eelmise aasta külastajate arv 17000 inimest. Oma panuse andsime ka meie, einestades "Babulja Liharestoranis". Pildil on pearoog - lambakebab garneeringuga. Liha oli pehme, "sokimaitset" polnud tunda ja paremat garneeringut liha kõrvale on raske tahta - parajalt krõmps, aga samas mahlane segu sibulast, paprikast, porgandist, kapsast ja peedist, lisaks kastmetirtsud. Joogikaart oli samuti huvitav - pakuti  maitsestatud viina, huvitava koostisega kokteile. Kuigi minu esimene valik oli jõhvikanaps, soovitas lahke ettekandja hoopis mee-mädarõikanapsi, mille konsumeerimise järel üksnes õhkasin - ühest küljest terava mädarõikalisandi tõttu, aga loomulikult ka naudingust. Desserdiks pakutud  Pavlova tillikreemiga (ei naera seal) erilisi maitseelamusi ei pakkunud, ka besee tundus pisut üleküpsenud.
     Teenindus oli kiire, viisakas ja püüdlik. Erilised plussid saab värvilise sanitaarkeraamika eest tualettruum:)
     Järgmisel aastal üritan bronnida esimeste hulgas, sest keegi ju ometi pääseb Tšaikovskisse ja Noa peakoka lauda! Sel aastal oli esimese päeva lõunaks neisse restoranidesse juba kõik lauad broneeritud.

Rahutud jalad

      Juba eelmisel aastal tundsin, et jalad muutuvad rahutuks. Tegelikult tundsin seda esimest korda 35 aastat tagasi, kui toonase abikaasaga Mutsode juures tantsukursustel alustasime. Hakkas meeldima, võtsime jätkukursused Taeladelt ja käisime ühe hooaja isegi seltskonnatantsude klubis Mustamäe mängude majas. Sel korral viisid rahutud jalad mu koos abikaasaga  Revalia tantsuklubisse Merle Klandorfi kamandada. Eile selguski, et lisaks rahututele jalgadele on mul ka rahutute õlgade sündroom. Nimelt rumbaruutu libistades ei tohi õlgadega vänderdada. Aga üldiselt oli väga tore ja poolteise tunni pärast Lindakivi keskuse treppidest alla libisedes oli nagu Jüri Üdi tuntud poeesiateoses -  "selg pisut valutas ja väljas sadas lund...."
       No et täpne olla, siis Jüril valutas küll kõht.

      Pildil sätib juhendaja algseisu. Mina vasakul, lõug juba pisut tuikab.

Õnn ei tule üksi magades

     

       Tänaöine tunnine seks-trip  oli täielik ajaraisk - kell kolm alustasin, kell kolm lõpetasin! Naine ka imestas!
       Et nii ruttu koju jõudsin:)

      Pildil mina ja mu inglid. Abikaasa vasakult esimene.

Läti tüdrukud, episood VI

Kuues – Läti tüdrukud

Meie koolil olid Riias ja Kaunases sama numbriga sõpruskoolid. Siis ma ei osanud niimoodi mõelda, aga praegu tundub küll veider, et kahe liiduvabariigi pealinnade koolidel oli kolmandaks partneriks hoopis provintsikool. Samas – Kaunas oli mingil ajal ju täiesti Leedu pealinn. Aga see selleks. Kaks korda aastas, sügisel ja kevadel käidi külakorda võistlemas ja muidu möllamas, mis oli teretulnud vaheldus nii õpilastele kui täiesti kindlasti ka õpetajatele. Aga mis meil neist!

Esimest korda pääsesin kaasa juba üheksandas klassis – olin käinud mitu aastat tuntud treeneri Tšikini juures kergeraksu trennis, jooksin sprindi-ja keskmaa distantse, hüppasin kaugust ja muidugi kuulusin kooli kossuvõistkonda. Üheksanda sügisel oli kohtumine Kaunases, olin siis nii-öelda noor ja ega mind abiturientide mängudesse eriti kaasatud. Kevadel oli järjekord meie käes ehk siis lätlased-leedukad jooksid-hüppasid-kargasid-möllasid Tallinnas ja ka sellest kohtumisest pole erilisi mälestusi. Aga kümnenda kevadel viis reisirong “Tšaika” lõbusa pundi noorsportlasi-õppureid Riiga. Nime poolest oli tegu kiirrongiga, aga ikkagi võttis naabrite pealinna jõudmine aega tunnikest kuus.

    Mängisime kaarte – viitsadat ja tuhandet – sõime kaasavõetud võileibu, rüüpasime limonaadi peale ja kõõlusime restoranvaguni

ukse peal õpetajate hilist hommikusööki vahtida-kommenteerida. Julgemad tegid tamburis suitsu. Egas õpetajadki risti ette löönud – huvitava tandemi moodustasid meie klassijuhataja, kehalise õps ja füüsika vana, suviti ladna EÕMi komandör, septembrist juunini karm füüsik, kellele eriliselt meeldis tüdrukuid peedistada. 

    Kui rong tiirat-taarat Riiga jõudis, olid õpsid juba märgatavas konditsioonis ja abituriendist keskmaajooksja Lea pidi lätlastest vastuvõtjatega sekeldamise oma kaela võtma. Kuidagi me äärelinnas asuvasse sõpruskooli pääsesime ja viskasime oma vähese vara võimla põrandale laotatud võimlemismattidele, mis pidid täitma madratsi aset. Esimene asi võõras linnas oli leida sobiv “veikals”, mis kaupleks ka alkoholiga. Kuigi veel mitte päris täisealised, tundsime end selles mõttes umbes nagu soomlased mõnikümmend aastat tagasi Eestis – eesti keeles rääkides peeti meid igal pool välismaalasteks ja seda juba ei juhtunud, et “alus” ostmata oleks jäänud. Kuna saabumispäeval oligi ette nähtud pidulik vastuvõtt õpsidele ja koolidisko noorsportlastele, siis möödus õhtu ootus alkohoolseid jooke manustades, kaarte tagudes ja läti tüdrukutest roppusi rääkides kiiresti. Natuke ette kiirustades võin öelda, et tüdrukute osas ületas tegelikkus julgemadki ootused!

Esmalt üllatas kohalike tüdrukute rohkus kooliaulas, läti poisse polnud pea üldse. Miskipärast tormasid noored lätlannad just eestlasi murdma, leedu poisid istusid niisama, eriti tantsupõrandale ei tikkunud. Ei saanud valida minagi, olin esimeste tantsudega põrandal, liibutasime nii läti poppi kui ka tuntud tümpsulugusid. Tüdruk mul käest lahti ei lasknud, seisis truult naeratades kõrval, kui vaheaegadel oma poistega veini tankimas ja kogemusi vahetamas käisime. Tüdruklapse selline initsiatiiv oli küll võõras, aga samas eriti tervitatav. Eesti neiud juba nii ei käitunud! Nagu koduvabariigis, nii ka siin üritati pidu lõpetada 11 paiku, aga publiku tungival soovil kestis tantsulka siiski keskööni. Järgmisel hommikul pidime varakult alustama staadionialadel mõõduvõtmist, aga kes siis tüdrukut näpuotsast lahti laseb! Minu väljavalija kandis kena nime Laima, ma vist ei teadnudki sel ajal, et see ju puha kommikarp! Niisiis korraldas Laima nii, et mina, Tom ja Alar istusime korraga Riia linna laias trammivagunis ja sõitsime kurat teab kuhu. Kellegi korterisse me jõudsime, minul kassettmakk moodsa musaga, teistel poistel pudelid näpus. Muidu oli kõik tore, aga ebaintiimseks muutis rahvaste sõpruse peo Laima venna ja tema kahe sõbra kohalviibimine, kes igati üritasid mingeid saba ja sarvedeta jutte alustada, samal ajal meie toodud alkoholi hävitades. Alar kadus enda mimmiga kohe magamistuppa, isegi ukse pani kinni. Meil mängis muusika, tantsisime natuke, panime diivanil istudes tatti ja rüüpasime otse pudelikaelast Riia palsamit. Keegi neidudest oli keetnud kohalikku kanget kohvi, aga seda lurri ei osanud mina hinnata. Kuna suu tundus kibe, siis koukisin taskust tädimehe toodud närimiskummi ja pistsin põske.

“Oo, zevatška!” imetlesid lätlased. Tädimees oli mul tänuväärselt “Sovtransavto”autojuht, parteipileti puudumise tõttu küll üksnes sotsmaa sõitudel, aga asi seegi. Nuiasin temalt aeg-ajalt plaate, ka mu jooksupapud oli Poolast toodud ehtsad “Adid”, pastakatest ja muust ninnust-nännust rääkimata. Samadest varudest oli pärit ka närimiskumm, meie maal enneolematu ime.

Mingi imeliku kihu ajel tõusin diivanilt Laima embusest, ajasin käe sügavale viigikate taskusse ja kogu nätsuvaru välja tõmmates heitsin selle laia kaarega läti poiste poole. Padjakesed-lehekesed pudenesid põrandale, toolidelt kargasid püsti nätsunäljas lätlased ja mina olin lätlannade silmis tehtud mees. Tehtud sai oma asjad ka pinginaaber ning kuna Laima oli ilmselt magamistoa uksel kogu aeg silma peal hoidnud, oligi meie kord. Läti neiust jäid meelde suured rinnad ja silmad, lödine kušett ja lokkisjuuste suitsuving.

Järgmisel päeval staadionil sain kaugushüppes esikoha (5.80), “neljasajas” alustasin liialt entusiastlikult ning lõpusirgel said kaks värskemat mööda - jäin kolmandaks, õhtul jõudsime veel kossus lätlasi võita, aga leedukatelt saime lutti, minu vastu mängis Valdemaras Chomičius, hilisem olumpiavõitja.

Laimaga kohtusime järgmisel aastal, lõpuklassi kevadel veel kord, aga seks korraks oli ta valinud kümnendast klassist Madise. Mina olin juba vana.

Lisatud pildil sõidab Riia tramm nr. 5 "kurat teab kuhu", aga tramm nimega "Iha" "tead küll kuhu".

Topeltlaks

   

Kultuuri, kultuuri oli eile topeltlaks. Esmalt Rio olümpiaraamatu esitlus Apollos - iial pole mõnel ruutmeetril olnud nii palju olümpiamedaliste ja kusjuures puha maavillased. Kes seal kõik olid - Jaanson ja Tamm, üks Tõnistest ning Kanter ja neljast medalisõudjast suisa kolm. Baltat kahjuks polnud - temalt oleks küll autogrammi võtnud, aga millisele kehaosale, seda ma ei suutnudki otsustada! Fotoaparaadid sähvisid, kaamerad surisesid, mikrofonidega mehed jooksid müdinal ringi. Milline melu! Gunn oli suure kirjutamis-ning kirjastamistegevusega murdnud nii sõrmed kui ribid, aga nägu oli naerul. Muidugi, suur töö tehtud!
     Peale tipptunniga maadlemist ootas VAT-is Kiviräha "Alias". No oli hea, tõesti hea! Ma pole VAT-i eriline fänn, aga kaks etendust on viimastel aastatel rõõmustanud - see, milles Raivo Tamm oli antropomorfne hobune ja nüüd siis "Alias".  Lavastas Aare Toikka, mängisid Palmiste ja Rauk. Mõned korrad Piret Rauk´i tegelaskuju seriaalis nähes ei osanud ma midagi arvata -  isegi kahtlesin, kas tal näitlejaharidust on. Kavalehest sain enda suureks üllatuseks teada, et Rauk ja Palmiste on kursaõed ja see, et Rauk kauges Kuressaares teatrit teeb, ei vähenda tema veenvust grammigi võrra.
Millise põlemisega ja Kivirähaliku vindiga mängisid naised kunagisi kooliõdesid, tõdedes lõpuks, et hoolimata kardinaalselt erinevast eluteest, on neis paljugi ühist. Kolmas tegelane - maalermeister Harri (Tanel Saar), tegi oma etteaste kurbkoomilises võtmes, koukis püksist.....roosi, jõi pudelist vahuveini  ja lasi lõpuks mullikesi:)
Hea teatrielamus, soovitan!

    Pildil sisenevad sulnitel seitsmekümnendatel kaks kursaõde mu autosse, et minna peale loenguid "10 minuti" baari sööma sardelle hapukapsaga. Neidudel pole peale kaunikujulise tagumiku midagi ühist ei Merle  ega Piretiga, rääkimata Kivirähast ega tema etendusest!

Täitsa prses

 

  Abikaasa keerutas hommikul peegli ees oma trimmis tagumikku imetleda ja avaldas, et Kreeka tavernades puhates lisandunud liigne kilokene on üksnes, ainult ja täielikult prse ümbrusse kogunenud. Mina küll midagi katastroofilist märganud, aga kogenud kooselu-mehena kiitsin takka, et täitsa prses muidugi!
   "No ongi siis, jahh?!" sai proua hoogu juurde.

    Pildil KAKS  liigset kilokest.