Sõbrapäev

     Mina ja mu sõbrad. Mina ei  mahtunud pildile.

Hulgimüük

   

Isand Konn pakub Tallinnas, Veski Kõrtsis, oma signatuuriga vääristatud ilukirjanduslikku teost "Esimesed sada.Segadus" hulgihinnaga 5 eurot eksemplar. Lisaks saab huviline soovi korral ja täiesti tasuta  ostuga kaasa hinnatud autorite kollektiivi Konn&Kaamos juttude kogumiku "Süda teeb kohati muret". Austajannade hordid ning üksikud austajad - kiirustage!
   Sõbrapäeval, üheksast üheteistkümneni.

Surnukeha transpordi eripära

 

 Äsja kaheksakümneseks saanud vana mees väsis ära. Istus oma lemmiktugitooli ja lahkus vaikselt, kellelegi tüli tegemata. Kiirabi käis ikka ka, elustama ei hakanud, kutsus hoopis "valge kaubiku".
Tulid naksid noormehed, panid lahkunu kanderaamile, tirisid rihmad pingule ning astusid asisel sammul korterist välja. Kui lahkunu pojad pakkusid abi kanderaami tassimisel (mees oli siuke toekamat sorti, üle saja kilo), siis spetsialistid keeldusid, kutsusid lifti, esimene kandja astus sisse, tõstis kanderaami esimese otsa püsti, teine koogutas maha, toetas tagumise otsa lifti põrandale ja poetas ka ennast surnu kõrvale. Nii nad kolmekesi alla sõitsidki. Ma kujutan ette esimesel korrusel lifti ootava kodaniku nägu, kui liftiuste avanedes näeb ta sel kolme meest, kaks kõhnukest ja üks tüse, kaks elus ja üks surnud, aga kõik kenasti trimmis ja vertikaalis.
    Tunnistan, et lahkunu pojalt sellisest transpordiviisist kuuldes ajas lugu kogu lahkumise traagikast hoolimata mind ikkagi ka muigama.
    Head teed, Peet!

Pöördumatu regress

 

 Sain Veski ette parkimiskoha just ukse ette ja autost välja ronides märkasin silmanurgast mingit neiukest turbokiirusel välisuksele lähenemas. Kiirendasin ka sammu, aga tütarlaps oli väledam, avas ukse.....ning lahkelt naeratades viipas mind esimesena sisenema. Kõhklesin hetke, aga kui noor inimene lisaks veel lahkelt noogutas, tatsasin tähtsalt sisse.
    Nüüd siis ongi niimoodi - uus reaalsus, peab leppima!

    Pildil ootab minu heategija järgmist hiliskeskealist meessoost ohvrit.

Aruanne

 Kolme kuuga on müüdud kaks kolmandikku tiraažist, enamus läbi "Rahva Raamatu"! Raamatukogudes kah riiulil ei seisa, lugejad on ju uudishimulikud:)
Ning muidugi kergitas hea müük ka minu kontoseisu:P
"Esimesed sada.Segadus" - endiselt aktuaalne.

Montecchi i Capuleti

   

Just Romeo ja Julia lugu hakkas mul juba Draama väikese saali üheteistkümnenda rea esimesel istekohal kummitama, hoolimata jääkülmast saalist ning avatud uksest vuhtivast tõmbetuulest.
"Linnade põletamine" võib kõnetada mitme kandi pealt, aga minu jaoks oli see eelkõige sunnitud lahkuminekuga lõppev kahe noore hinge esimese armastuse lugu -  ajastustoori, Tartu etüüdid ning neiu Tiina üksindus läbi vanemate vahel valitseva kõrgepinge üksnes taustaks. Tiina lõpujooks, mida kriitikud kiidavad, jäi minu jaoks paraku kaugeks sümboliks, sest minul oli kümmekond aastat hilisem õnnelik lapsepõlv ja ka Tartu pole "minu linn".
    Ma ei tunne väga noori näitlejaid ja tükk aega uskusin, et Vovat mängibki keegi Vene Teatrist:D Noored (Rajaveer ning Pärn) said väga hästi hakkama ja oma tuntud headuses olid ka vanad lavajõud - Kaljuste, Klenskaja, Oja Tõnu ning  Rekkor, kusjuures Rekkor jõi enne etendust tavalise ühe kannu kohvi asemel kaks. Me teame, sest üks piletöör rääkis sellest teisele, et pool saali kuulis:)
    Väga hea etendus, viis tärni viiest, minge vaatama!

    Pilt kavalehe sügavusest - noored armunud ja esimene lillekimp.

Kelle musi?

 

 Peale pudru manustamist jäin jõllitama lattetassikest - kas tõesti on tüdrukud mulle pesemata tassi andnud? Siis sain aru, et punase jälje on jätnud mu enda moosihuuled. Vaarikamoos:)