Thursday, March 26, 2009

Kallistuste Karavan


Mida vajab inimene, eriti vana inimene, kõige rohkem? Eks ikka kaasteeliste empaatiat, kaasaelamist ja -olemist. Kui käisin üle päeva enda ligi 100-aastase vanaema juures, küsis too ikka, et kas sa ikka ülehomme tuled, kuigi ma käisin nagu kellavärk. Alati oli tal kapinurgast võtta küpsisepakk või mingiväike shokolaad (täismehele!), rääkimata headest sõnadest. Niisiis otsustasime sõpradega Veskis lorutades teha inimkonnale ja eriti selle eakamatele liikmetele meeldiva üllatuse Kallistuste Karvani näol. Mida meil praegu on palju? Töötuid ja nende vaba aega!
Euroopa fondide toel paneme käima kunagiste autolavkade kombel Kallistuste Karavani, mis kindlatel päevadel kindlas kohas võõrustab kõiki antud paikkonna üksildasi vanureid. Kellele viiakse leiba, kellele soola, aga kõik saavad korraliku kalli!
Nii, kas vabatahtlikke on? Töötuid??? Paneme asja käima. Pildil Konn kohtumisel valijatega. Kalli!

Friday, March 20, 2009

Minu Tallinn


Pildil meie palavalt armastatud linnapea, hr. Edgar Savisaare, nägemus öisest Tallinnast, Nõmmest rääkimata.

Saturday, March 14, 2009

Meeste varjupaik


1.Sõbralik pikakarvaline ja madalakoivaline isend, leitud hotell "Viru" fuajeest, üsna heas toitumuses, arenenud lihaskonnaga. Vanus umbes 28 aastat, hambumus hea, nahahaigusi ei esine, tundub olevat puhtatõuline. Dokumentideta, kiip kontrollitud.
2.Varjatud agressiivsusega, kurjade silmadega brünett keskealine isane. Ilmselt halvasti kasvatatud, ehk koguni üldse kasvatuseta. Toodud Vihula vallast, kus magas laiavõralise kuuse all, püksinööbid lahti. Oskamatult kastreeritud, garanteeritult järglasteta. Dokumentideta, kiip kontrollitud.
3.Rahulik pikakasvuline ja priske neljakümne-aastane mees. Riietus korralik, dokumendid tõendavad kodu ja perekonna olemasolu. Seni veel ebaadekvaatne, ütlusi ei suuda anda. Leitud Bling-Bligi tualettruumist. Ühes jalas must king. Kiipimata.

Pildil laiendavad koomast toibunud mehed varjupaiga ruume. Uus aeg nõuab uusi inimesi!

Saturday, March 7, 2009

Jämesoole vesipesu ja muud veidrused


Nii. Kursa minikokkutulek Pärnus, Estonia termides, tuleb õnnestunuks tunnistada.
Kuna maja oli isegi mitte pool, aga kümnendiktühi, paigutati meie vägev seltskond kõik ühele korrusele, kõrvuti tubadesse ja sellel korrusel vähemalt küll ühtki vennasrahva esindajat polnud. Kodumaiseid kangeid mehi samuti mitte. Kaheksanda korruse kohvikus, kus enne termidesse minekut ihu kosutada polnud kah ühtki inimest. Nagu neutronpomm oleks lõhkenud! Õnneks selgus üsna pea rahustav tõsiasi, et kõik patsiendid olid kogunenud termidesse. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud juba pealkirjas mainitud põhilisest tervistavas protseduurist kirjutada. Hulkusime kambakesi mööda maja, meie termide visiit pidi algama alles kell 5, lugesime kabinettide ustelt tuttavaid ja vähemtuttavaid protseduure. Kui mõne kabineti ukse taga keegi huvilistest ikka oli, siis jämesoole vesipesu ei soovinud keegi. Uksetagune oli täiesti inimtühi. Jäin ühe sõbra ja koolivennaga mõneks minutiks veerima üht naljakat protseduuri nimetust eelmisel uksel (see oli umbes midagi oskeriitravi) ja selle va soolikapuhastamise kabineti ukseni jõudes nägime uksesildi vahele torgatud väiksemat lipikut, mis tundus kuidagi kahtlaselt nimekaardi moodi. Selle tekstita tagaküljele oli kirjutatud hädises ingliisis (mu kolledzhipoiss oleks minestanud) :

AND HAVE HAPPY ANAL SEX

Et siis enne sooltepesu ja siis alles anaalseks! Õige ta on, aga nimekaarti näperdades selgus, et vigurvennad-naljatilgad olid kurjasti ära kasutanud eelnevalt kohvikus jagatud nimekaarte, aga võib-olla oli tegu lihtsalt puhta paberi puudumisega. Eelmainit tekst oli kirjutatud minu nimekaardi tahaküljele....
Igaks juhuks võtsin enda koordinaadid ukselt maha ja soolasauna minnnes ei unustanud Joelile (kes soola hoolega kõhule määris ja ettevaatamatult isikliku Kuu tagumise poole minu poole oli unustanud) tubli sahmaka soola ka püksi sokutada.
Kellele pandi haavel kõrva, keda torgiti nõeltega, mina ei lasknud endaga miskit teha. Ainult sulistasin kolm tundi termides ja väsisin päris ära. Jaapani kuumavann oli umbes nagu vanaema tehtud sinepijalavann. Ainult sinep puuduski. Tegelikult ikka vanaema ka. Ilusaid tüdrukuid kah vaadata polnud - olid mõned lapsed ja kümneid ja kümneid soome vanainimesi. Üks onu (veel suurema ja koledama kõhuga kui mina) meenutas väga Frankensteini. Ausalt! Lahe nali oli jalgratta basseini uputamine. Ma ei saanudki aru, et see nimelt jalgratas on, pidin ikka varba valusalt ära lööma ja alles siis selgus katsumise teel tõde. Nagu enamasti ikka.
Tehnilistest puudustest ka (ikkagi inseneride kokkutulek juuu).
1.Vuugitehnikat valdab minu nõrgim plaatijagi paremini.
2.Hamamis saime eranditult kõik sahmaka auru valesse kohta, kel vedas, see säärte pihta, kel mitte nii väga, see otse munadesse. Aurudüüsid kasvavad välja väga veidralt otse iste(lamamis)pingi alt.
3.Puhke-ja lõõgastusruum oli õõvastavalt külm. Ma olin ainuke, kes viitsis isikliku ja sooja hommikumantli spaasse kaasa tassida, teistel olid hommikul erinevad külmakahjustused- kes köhis nagu hobune, kel oli kael või miski muu kehaosa kange. Mõnel see viimane muidugi mitte ainult külmetamisest;)
Lõpetuseks Joeli (eks ta üks jutumees ole) meenutused tema firma mingist mõne aasta tagusest koolitusest, mis loomulikult ühildati kah spaakülastusega. Et tema ja üks noor kolleeg paigutati tuppa, kus kaks ühest voodit oli kokku lükatud. Noormees oli korra küll kahtleva pilguga seda kompositsiooni vaadanud, aga õhtusöögile ja sellele järgnenud joomingule läksid nad ikkagi veel sõbralikult. Kui joomavennad oma tuppa tuigerdasid ja Joel veel telerist pornokanali üles leidis, oli noormees otsustavalt vodid lahutanud ja vähe sellest - enda oma tirinud hoopis teise seina ning teki alla pugedes jätnud ka teksad jalga.
Mina magasin püksata, kuni hommikupäike mind äratas.
Pildil kaks õnnelikku eurooplast jämesoole vesipesu protseduuri kolmandal tunnil.

Thursday, February 26, 2009

Ärimees Nossov



Otsustasin äri ajada. Et ilma rahata saan, aga raha eest müün. Demonteerisime ilusaid santehnilisi vidinaid. Nii ilusaid, et kohe kahju hakkas neid prahikonteinerisse visata. Mida prügimäe parmud ikka nii ilusate asjadega teevad?!
(Kuulen praegu ühe kõrvaga, et algab "Südameasi", aga noh, see mul juba hommikul nähtud;) )Niisiis, lasin torumehel vetsupotid korralikult......kõigest tühjaks kallata ja panin kuulutuse püsti. Tuleb tunnistada, et tung kasutatud santehnika poole oli jahmatav. Kui kauplusest saab uue kahesüsteemse vetsupoti omanikuks juba alates 800 kroonist, siis minu pakutavaid kasutatud potte ahnitseti 600....1000 krooniga;) Üle hulga aja olin täitsa õnnelik ja majanduslikult igati plussis;) Tulid siis täna kaks ostjat korraga. Kuna minu varanduse hoiupaik asub kinnisel territooriumil, ei viitsinud ma väravaproopuskit teha, mistõttu pidin kola enda autoga välja vedama. Tegin tagaluugi lahti ja kuidagi kahju hakkas, ikkagi üsna uus ja ilus auto veel ja mine sa tea, mis ollust vetsupott veel endas peidab. (Nagu Loch Nessi järv, eksole!)
Ajasin aga kaubikul tuurid üles ja koos huvilise-onuga vinnasime kaks potti kaubiku kaubaruumi. Teine ostja, sihukese vahva lendurimütsiga täd, ütles küll, et ta istub raskuseks potile peale, aga ma rehmasin käega - mis tost, ma tasakesti. Sõitsin siis imetasakeste läbi porilombikese, mille alla laiutas ilmselt põrguvärava suurune löökauk. Muidugi kostis kaubaruumist kolinat ja klirinat, ning ust avades oli huvitav näha kahest tervest ja tugevast potist moodustunud keraamilist etüüdi "Killud ja karjed".... Pole lugu, ütlesin ostjatele, kes veel rahamaksmiseni polnud jõudnudki, mul on kaks tervet potti veel. No laadisime need kaks tervet potti peale, katkised oldi nõus veel varuosadeks võtma. Olin juba taas õnnelikuks saamas, kui heliseb telefon ja keegi imelik küsib, et millal ta võib enda potile järele tulla? Ma olin nimelt unustanud, et neile nö. asenduspottidele oli ju ka ostja olemas....
Tegelikult pole hullu midagi - ma sain pisut füüsiliselt ennast liigutada, tutvuda huvitavate inimestega ja teha õnnelikuks ühe umbkeelse pere ilusa valge, puhta, kasutamata, kahesüsteemse äsjaostetud tualetipoti läbi. Palju õnne!

Monday, February 23, 2009

Karm Põhjala


Töötame tuntud ärikeskuses, lausa südalinnas. Võiks arvata, et hea leping - nüüd lust ja laulupidu. Aga ei ole! Esiteks on eelarve väike, tähtaeg loomulikultkah. Mis zakon podlosti alusel tingib selle, et tööpäev on pikk. Mingil nädalavahetuse päeval avastasid mehed töölt lahkudes, et linn on kuidagi kahtlaselt tühi, isegi bussid enam ei liikle;) Tuli siis naissõber autoga järgi, vedas kamba laiali. Mõni nädal tagasi ärgitas üks noorematest töömeestest algatada petitsiooni kirjutamist. Noh, et pikk päev, aga lühike kroon. Teised surusid tarbetu initsitiivi kähku maha ja tulid mulle kituma. Muidugi, eelmises elus ärahellitatud nooremad tüübid arvasid, et kuigi laud on tühjaks söödud, kestab pidu ikka edasi. Aga ei kesta, praegu saavad sitemad mehed seda palka, mida 2007 suvel said koolpoisid, kes abiks lammutamas ja prahti tassimas käisid. Siis need vargad:( Kõigepealt näpati koridorist korralik kohvris tööriist. Ju keegi gastroleeriv narkar astus naljaviluks majja sisse, et mis ripakil, see ära. Juhuslikult oli töömees just pakkinud tööriista kohvrisse ja astunud hetkeks tagasi kontoriruumi veel miskit kaasa kahmama. Oli olnud ruumis sees ehk sekundit kümme ja läinud see oligi. Ärkeskus on nii vinge, et igas koridoris on turvakaamerad. Läksime siis tellijaga (kena vaikne tütarlaps) uurima, et kes kaamerasse on naeratanud. Tuli välja, et kaamerad on küll olemas, aga juhet pole seinas, st. need lihtsalt ei lindista...Tore-tore, nagu mu naine tavatses öelda.
Paar päeva hiljem vahetasid mehed vaheuksi. Vedasid terve kuhja neid koridori ja hakkasid järjest vahetama. Paar ust veel jäänud ja vaatab mu brigadir, et justkui oleks uksi vähemaks jäänud. Astub siis südame kloppides lähimassse kontorisse, et vabandage, äkki teate midagi neist valgetest sileustest......ja märkab sealsamas, seespool seina just nagu meie ust;) Üks töömees pani selle siia, ütles sekretär. Et pärast viib minema:D No tule taevas appi, varastavad jooksu pealt püksidki jalast;)
Mina enam kesklinnas objekte ei võta!;)

Töömehe pilt on miskist ingliiskeelsest laste värvi-ja-joonista raamatust;)

Wednesday, February 11, 2009

Mul on bemmil uued kummid


Sõber saatis, autorit ei tea. Niipalju tuvastasin veel, et tegu vist siiski sigulliga;)