niffnaffnaffnuffdotcom

Nii nad lavale tulidki kolmekesi, Naff-Saller pajatas, Niff ja Nuff täiendasid. Rääkisid ja laulsid, laulsid ja rääkisid. Ilmselgelt räägiti otse raamatust, seega ka raamatuost on nüüd aktuaalne. Pealkirjas toodud adre hüüti välja, igaüks võib kirjutada ja tellida.
Sal-Salleri viimane kontsert "Intervjuu iseendaga" oli tõeliselt äge! Esimeses osas pandi rohkem rõhku sõnale, teises - ja lühemas - osas oli "Smilersi" kontsert, kusjuures koosseisus olid ka torud.
Mida mina ei teadnud, oli see, et Saller oli nõukaarmees teenides (teadsin küll, et ta oli diversioonigruppe ettevalmistavas speznazis teeninud ja jalg tõuseb endiselt kõrgele), aga teise teenistusaasta saatis ta mööda väeosa puhkpilliorkestris taldrikuid ja hiljem ka suurt trummi tagudes.
Kuna see oli tuuri viimane kontsert, siis kes ilma, see ilma.

Pildil harjutavad poisid kontserdiks. Võtta on jäänud vaid Manhattan!

18

 

 Mahe valgus lõi värelema,  tuulehoog tormles läbi fuajee, kuskilt kostus trummipõrinat, lobbybaaris õlut lonksavate onklite kaelad käändusid kahekorra ja siis veel kord kahekorra, aga tibidessant marssis miniseelikute alt pikki reisi välgutades ikka minu lauda!
   Ligi tormas kelner, vaevu klaase kandikul tasakaalus hoides ja jagas asjaosalistele, sealhulgas minu esimest päeva alkoholilegaalsele tütrele kätte vahuveiniklaasid. Peale sai hammustada lahke kokatädi ekstra sündmusepuhuselt valmistatud maasikaid šokolaadis ja muudki head-paremat.
   Vaatasime pärast läbi maani akna kuidas neidude kamp sügistalvises vihmas kõrgetel kontsadel komistades edasi vanalinna aega veetma suundus ja alles siis sain aru, et laps, kes mulle alles hiljutise isadepäeva puhul "issi" ütles, on tegelikult juba noor naine.

Pildil pidu, piii-duuu!!!!

Poegadega kinos

     Eelmise aasta isadepäeva-puhune teatritükk oli nii hull jama, et sel aastal tegin poegadele ettepaneku neil endil valida sobiv kinofilm. Valituks osutus "Saabumine", mille maailma esilinastus oligi kõigest paar päeva tagasi. Noorem poeg osutas kinnoviimise teenust, seega sain endale ka pitsikese brändit lubada. Pojad pidasid vajalikuks plaksumaisi konsumeerida. Kinotükist ka - üsna masendav lugu oli, aga seda kindlasti ka minu isikliku elu karvaste pintslitõmmete tõttu. Poistele muidu meeldis, ainult noorem arvas, et filmi viie viimase minuti romantikat poleks vaja olnud....
Pika filmi (ligi 2 tundi) süžee oli hüplev, lahendused punnitatud, tegelased - kui peaosaline välja arvata - puised. Amy Adams oli tasemel, ega Oscari ja Kuldgloobuse  nominatsioone üksnes ilusate silmade eest ei antagi. Muidugi olid dekoratsioonid ja animatsioonid võimsad, aja mittelineaarsuse teema erutav ja Amy suured silmad kaunid, aga...Kolm pluss, ei enamat.
     Head isadepäeva asjaosalistele, mul asjapuhune kook juba konsumeeritud:)

     Pildil loovutangi juhtimise nooremale pojale. Kinno me jõudsime ning küllap tagasigi.

Babulja

   

      Tallinna Restoranide Nädalast on sel aastal rekordarv osalevaid söögikohti ja usutavasti ületatakse ka eelmise aasta külastajate arv 17000 inimest. Oma panuse andsime ka meie, einestades "Babulja Liharestoranis". Pildil on pearoog - lambakebab garneeringuga. Liha oli pehme, "sokimaitset" polnud tunda ja paremat garneeringut liha kõrvale on raske tahta - parajalt krõmps, aga samas mahlane segu sibulast, paprikast, porgandist, kapsast ja peedist, lisaks kastmetirtsud. Joogikaart oli samuti huvitav - pakuti  maitsestatud viina, huvitava koostisega kokteile. Kuigi minu esimene valik oli jõhvikanaps, soovitas lahke ettekandja hoopis mee-mädarõikanapsi, mille konsumeerimise järel üksnes õhkasin - ühest küljest terava mädarõikalisandi tõttu, aga loomulikult ka naudingust. Desserdiks pakutud  Pavlova tillikreemiga (ei naera seal) erilisi maitseelamusi ei pakkunud, ka besee tundus pisut üleküpsenud.
     Teenindus oli kiire, viisakas ja püüdlik. Erilised plussid saab värvilise sanitaarkeraamika eest tualettruum:)
     Järgmisel aastal üritan bronnida esimeste hulgas, sest keegi ju ometi pääseb Tšaikovskisse ja Noa peakoka lauda! Sel aastal oli esimese päeva lõunaks neisse restoranidesse juba kõik lauad broneeritud.

Rahutud jalad

      Juba eelmisel aastal tundsin, et jalad muutuvad rahutuks. Tegelikult tundsin seda esimest korda 35 aastat tagasi, kui toonase abikaasaga Mutsode juures tantsukursustel alustasime. Hakkas meeldima, võtsime jätkukursused Taeladelt ja käisime ühe hooaja isegi seltskonnatantsude klubis Mustamäe mängude majas. Sel korral viisid rahutud jalad mu koos abikaasaga  Revalia tantsuklubisse Merle Klandorfi kamandada. Eile selguski, et lisaks rahututele jalgadele on mul ka rahutute õlgade sündroom. Nimelt rumbaruutu libistades ei tohi õlgadega vänderdada. Aga üldiselt oli väga tore ja poolteise tunni pärast Lindakivi keskuse treppidest alla libisedes oli nagu Jüri Üdi tuntud poeesiateoses -  "selg pisut valutas ja väljas sadas lund...."
       No et täpne olla, siis Jüril valutas küll kõht.

      Pildil sätib juhendaja algseisu. Mina vasakul, lõug juba pisut tuikab.

Õnn ei tule üksi magades

     

       Tänaöine tunnine seks-trip  oli täielik ajaraisk - kell kolm alustasin, kell kolm lõpetasin! Naine ka imestas!
       Et nii ruttu koju jõudsin:)

      Pildil mina ja mu inglid. Abikaasa vasakult esimene.

Läti tüdrukud, episood VI

Kuues – Läti tüdrukud

Meie koolil olid Riias ja Kaunases sama numbriga sõpruskoolid. Siis ma ei osanud niimoodi mõelda, aga praegu tundub küll veider, et kahe liiduvabariigi pealinnade koolidel oli kolmandaks partneriks hoopis provintsikool. Samas – Kaunas oli mingil ajal ju täiesti Leedu pealinn. Aga see selleks. Kaks korda aastas, sügisel ja kevadel käidi külakorda võistlemas ja muidu möllamas, mis oli teretulnud vaheldus nii õpilastele kui täiesti kindlasti ka õpetajatele. Aga mis meil neist!

Esimest korda pääsesin kaasa juba üheksandas klassis – olin käinud mitu aastat tuntud treeneri Tšikini juures kergeraksu trennis, jooksin sprindi-ja keskmaa distantse, hüppasin kaugust ja muidugi kuulusin kooli kossuvõistkonda. Üheksanda sügisel oli kohtumine Kaunases, olin siis nii-öelda noor ja ega mind abiturientide mängudesse eriti kaasatud. Kevadel oli järjekord meie käes ehk siis lätlased-leedukad jooksid-hüppasid-kargasid-möllasid Tallinnas ja ka sellest kohtumisest pole erilisi mälestusi. Aga kümnenda kevadel viis reisirong “Tšaika” lõbusa pundi noorsportlasi-õppureid Riiga. Nime poolest oli tegu kiirrongiga, aga ikkagi võttis naabrite pealinna jõudmine aega tunnikest kuus.

    Mängisime kaarte – viitsadat ja tuhandet – sõime kaasavõetud võileibu, rüüpasime limonaadi peale ja kõõlusime restoranvaguni

ukse peal õpetajate hilist hommikusööki vahtida-kommenteerida. Julgemad tegid tamburis suitsu. Egas õpetajadki risti ette löönud – huvitava tandemi moodustasid meie klassijuhataja, kehalise õps ja füüsika vana, suviti ladna EÕMi komandör, septembrist juunini karm füüsik, kellele eriliselt meeldis tüdrukuid peedistada. 

    Kui rong tiirat-taarat Riiga jõudis, olid õpsid juba märgatavas konditsioonis ja abituriendist keskmaajooksja Lea pidi lätlastest vastuvõtjatega sekeldamise oma kaela võtma. Kuidagi me äärelinnas asuvasse sõpruskooli pääsesime ja viskasime oma vähese vara võimla põrandale laotatud võimlemismattidele, mis pidid täitma madratsi aset. Esimene asi võõras linnas oli leida sobiv “veikals”, mis kaupleks ka alkoholiga. Kuigi veel mitte päris täisealised, tundsime end selles mõttes umbes nagu soomlased mõnikümmend aastat tagasi Eestis – eesti keeles rääkides peeti meid igal pool välismaalasteks ja seda juba ei juhtunud, et “alus” ostmata oleks jäänud. Kuna saabumispäeval oligi ette nähtud pidulik vastuvõtt õpsidele ja koolidisko noorsportlastele, siis möödus õhtu ootus alkohoolseid jooke manustades, kaarte tagudes ja läti tüdrukutest roppusi rääkides kiiresti. Natuke ette kiirustades võin öelda, et tüdrukute osas ületas tegelikkus julgemadki ootused!

Esmalt üllatas kohalike tüdrukute rohkus kooliaulas, läti poisse polnud pea üldse. Miskipärast tormasid noored lätlannad just eestlasi murdma, leedu poisid istusid niisama, eriti tantsupõrandale ei tikkunud. Ei saanud valida minagi, olin esimeste tantsudega põrandal, liibutasime nii läti poppi kui ka tuntud tümpsulugusid. Tüdruk mul käest lahti ei lasknud, seisis truult naeratades kõrval, kui vaheaegadel oma poistega veini tankimas ja kogemusi vahetamas käisime. Tüdruklapse selline initsiatiiv oli küll võõras, aga samas eriti tervitatav. Eesti neiud juba nii ei käitunud! Nagu koduvabariigis, nii ka siin üritati pidu lõpetada 11 paiku, aga publiku tungival soovil kestis tantsulka siiski keskööni. Järgmisel hommikul pidime varakult alustama staadionialadel mõõduvõtmist, aga kes siis tüdrukut näpuotsast lahti laseb! Minu väljavalija kandis kena nime Laima, ma vist ei teadnudki sel ajal, et see ju puha kommikarp! Niisiis korraldas Laima nii, et mina, Tom ja Alar istusime korraga Riia linna laias trammivagunis ja sõitsime kurat teab kuhu. Kellegi korterisse me jõudsime, minul kassettmakk moodsa musaga, teistel poistel pudelid näpus. Muidu oli kõik tore, aga ebaintiimseks muutis rahvaste sõpruse peo Laima venna ja tema kahe sõbra kohalviibimine, kes igati üritasid mingeid saba ja sarvedeta jutte alustada, samal ajal meie toodud alkoholi hävitades. Alar kadus enda mimmiga kohe magamistuppa, isegi ukse pani kinni. Meil mängis muusika, tantsisime natuke, panime diivanil istudes tatti ja rüüpasime otse pudelikaelast Riia palsamit. Keegi neidudest oli keetnud kohalikku kanget kohvi, aga seda lurri ei osanud mina hinnata. Kuna suu tundus kibe, siis koukisin taskust tädimehe toodud närimiskummi ja pistsin põske.

“Oo, zevatška!” imetlesid lätlased. Tädimees oli mul tänuväärselt “Sovtransavto”autojuht, parteipileti puudumise tõttu küll üksnes sotsmaa sõitudel, aga asi seegi. Nuiasin temalt aeg-ajalt plaate, ka mu jooksupapud oli Poolast toodud ehtsad “Adid”, pastakatest ja muust ninnust-nännust rääkimata. Samadest varudest oli pärit ka närimiskumm, meie maal enneolematu ime.

Mingi imeliku kihu ajel tõusin diivanilt Laima embusest, ajasin käe sügavale viigikate taskusse ja kogu nätsuvaru välja tõmmates heitsin selle laia kaarega läti poiste poole. Padjakesed-lehekesed pudenesid põrandale, toolidelt kargasid püsti nätsunäljas lätlased ja mina olin lätlannade silmis tehtud mees. Tehtud sai oma asjad ka pinginaaber ning kuna Laima oli ilmselt magamistoa uksel kogu aeg silma peal hoidnud, oligi meie kord. Läti neiust jäid meelde suured rinnad ja silmad, lödine kušett ja lokkisjuuste suitsuving.

Järgmisel päeval staadionil sain kaugushüppes esikoha (5.80), “neljasajas” alustasin liialt entusiastlikult ning lõpusirgel said kaks värskemat mööda - jäin kolmandaks, õhtul jõudsime veel kossus lätlasi võita, aga leedukatelt saime lutti, minu vastu mängis Valdemaras Chomičius, hilisem olumpiavõitja.

Laimaga kohtusime järgmisel aastal, lõpuklassi kevadel veel kord, aga seks korraks oli ta valinud kümnendast klassist Madise. Mina olin juba vana.

Lisatud pildil sõidab Riia tramm nr. 5 "kurat teab kuhu", aga tramm nimega "Iha" "tead küll kuhu".