Laupäeval kutsus Peeter metsasünnipäevale. Kõik oli nagu ikka - palju tundmatuid inimesi, lõkkeving, hõõgvel söed ja üks sõbralik labrador.
Lisaks materiaalsele ja maitsvale sai sünnipäevalaps minu loomevaramust sooja südamega kirjutet õnnitluse:
Õnne-tervist
Palju lilli
Porgandit
Ja pikka tilli
Ega vist järgmisel aastal kutset oodata tasu...
Täna ma midagi roppu ei kirjuta!
Viisin kahel küünarkargul koperdava vanema tütre füsiosse, seal kästi üks kark minema visata. Tagasi kodu poole veeredes arvas tütar, et püüaks õige oktoobri lõpust seisma jäänud autot reanimeerida. Uurisin, kas keegi kõvade külmadega ikka käivitamisproove on teinud. Selgus, et paraku mitte. No ajasin kaablid külge ja andsin täkku, aga ei midagi. Ühiselt arutades jõudsime järeldusele, et läheb ära romulasse, sest vanust ka omajagu ja terve eelmise aasta kimas tütar ringi ilma tehnoülevaatuseta, sest kesse roosteaukudega autot ülevaatusel läbi laseb. Nüüd ärgitas väimees (kes käib küünarkargutajat tema käikudel turvamas), et räägi ikka ära, mis tegelikult toimus. Tegelikult toimus see, et kamp tüdrukuid käis hällõuviini pidamas, kes ühtmoodi, kes teistmoodi imelik - tütar roolis oli rebasekostüümis ja kas siis see või mis tublide liiklusmiilitsate tähelepanu äratas, aga kinni nad vilkurite vihinal peeti ja rebasele trahvi tehti. Nädala pärast järgnes juba kipsikukerpall välismaal ning rauad jalas. Nii see auto seisma jäi.
Avapildil selgitab liikluspolitseinik (Daily Express) tütrele ülevaatuseta auto liikluses osalemise ohtusid ja lõpupildil tütre jala sisemine ilu. Võiks peaaegu arvata, et jäi rebaseraudadesse.
"Täname hui tundmast meie teenuse vastu!"
Miskipärast vastust veel ei ole....
Edaspidi loen kirjapandu kolm! korda üle:)
Kuna hiliskeskiga on möödumas, siis leiutasin endale (ja eakohastele kaasteelistele) uue statuudi -
varavana.
Kodanikele, kes varavanana jaksavad memmsõpra pidada samuti asjakohane uudissõna - taatsõber.
Palun juurutada nii kõnes kui kirjas!
Pildil kaks varavana, võrgu taga hiilib orjatar Isaura.
Kuna kiuslik isa müüs tütre auto maha, siis pold pääsu - tuli anda enamasti prahiveoks kasutatav vana Subsik lapsele sõita. Eile tütar helistab ja uurib, kas ja millal autol õlitaset mõõta, sest midagi oli isa jutust ikka meelde ka jäänud.
"Kas Subsikul tuleb õlitaset mõõta mootorist?" uurib neiu. Minu suurele küsimärgile vastab noor autojuht teadjalt, et Getzil oli õli mõõtevarras igatahes pagaasnikus. Ma olin mitu sekundit täiesti vait, naerma ei hakanud ja uurisin ettevaatlikult, et kuhu sa selle varda siis mõõtmiseks torkasid. Selget vastust ma ei saanud. Jääb vaid loota, et prantsuse nimega kodanik, kes tütre vana auto endale sai, õilvarda ikka õigesse auku torkab.
Subsiku asjus soovitasin korralikult uurida auto kasutamise käsiraamatut ja küimuste tekkimise korral kasutada isale helistamise võimalust:)
Pildil müüdud auto. Õlivarras on pagaasnikus.
Te ikka teate, et POTS on tagurpidi STOP? Ma liiklusmärki jõllitades avastasin. Aga mure oli hoopis rummikokteili manustamisega, sest esmalt üritasin seda hokikepi moodi asja imeda ja kui midagi suhu ei saanud, siis sain aru, et sellega tuli koksi segada:D Lonksutasin siis niisama:)
Sõbrad - ärge kunagi imege hokikeppi või midagi sarnast!
Selle aasta isikilikud mured ja rõõmud on tugevalt seotud vaenuliku naaberriigi tegevusega ja sestap soovin Kapuutini aasta kiirelt seljatada ning jänkukõrvade välkudes juba homme uude aastasse tormata. Seda, kui palju on Kapuutini klikk ja kaasaümisejad toonud kogu Vene maailmale ning veel laiemalt venelaskonnale, saab aru alles aastate või aastakümnete pärast. Tunnen seda ka omal nahal.
Kevadel, venelaste sissetungi alguses, alustas venelasest klient minuga vestlust eesti keeles, isegi kui ta seda ei osanud. Sõja arenedes ja vene sõjahäbi süvenedes on kohalik venelastest tellijaskond muutunud ülbelt murelikuks, aga märksa sõjakamaks. "Sajandi klient" Paldiski linnas, ingerisoomlasest venekeelne mutt (nimme ütlen nii) ja tema pojake, olid tõsiseks takistuseks meie tavapäraselt, tähtaegselt ja kvaliteetselt valmivale ehitustoodangule. Küll uuris pojake (nii neljakümnene töötu, lötakil olemisega kodune "laps") töömeestelt, et kas nad on ikka puhastverd venelased, küll kamandas ta torumees Genat astuma sammu tagasi - "minuga räägid vaid ukseläve tagant." Asi kulmineerus varguses süüdistamisega ning nõuka-aegse tsooni kogemusega Gena sai vaid suure pingutusega käed vöö vahel hoitud. Kõigele lisaks keeldub mutt tasumast arveid, nõudes kompensatsiooni "varastatud" vanaraua eest, rääkimata transpordiarvest - me ju puhtalt lõbu pärast rullisime talveteed kaks tundi päevas! Ja igaks juhuks kinnituseks - leping on kirjalik, digiallkirjadega, aastaid toiminud standardpõhjal. Tuttav advokaadiproua hõõrub juba rõõmust käsi:)
Tööliste resümee - sinna me enam ei naase, tulgu või garantii ja venelasest töömehe nõuanne mulle - ära enam venelastest kliente võta! Kaalun seda soovitust tõsiselt.
Nauditavat aastavahetust ja kõikse paremat Jänese aastat!:)
Pildil püüab Raspuutini habemega isajänes püsti hoida Kapuutini varjendi punaseks toonitud seina.
