Ma sain keppi. Kummiotsaga keppi

Kui naistel on lihtne - päevad on head, kui pole halbu päevi, siis meestel on kogu aeg head päevad, sest meestel ei ole päevi. Mõnikord on lihtsalt teistmoodi päev - nagu näiteks täna.
Tööd on tänu eiteamillele õnnestunud kokku ahnitseda täitsa tihkelt ja kesktalvine ja keskpäevane päevitamine kamina ees on asendunud üksluise leivatööga.
Kõhvitsesime põrandast puhtaks ühe Vana-Lasnamäe korteri, põrandal olid aastakümneid kuivanud veneaegsed põrandalauad, mis ma otsustasin muidugi endale tuleva talve kütteks veeretada. Töömehed olid lauad kenasti juppideks lõiganud ja alla tassinud, üks neist hakkas juppe mu kaubikusse laadima, teine koristas treppe prahist. Mina vahtisin niisama kaubiku kõrval. Mööda kõnniteed tuterdas lähemale mingi pundar, ühes käes kepp ja kilekott, teises veel mingi kott. Jõudis minuga kohakuti ja tonksas mind kepiga;) Niimoodi õrnalt, ütleks isegi mänglevalt:D Siis rääkis ta VALJUL häälel vene keeles igasuguseid inetuid asju minu töömeeste ja isiklikult minu kohta, sest tema isiklikus trepikojas ei tohi keegi oma korterit remontida, see häirib kohe sajaga! Ma isegi natuke kuulasin algul, aga siis tegin Arshavinit - panin näpu suule ja ütlesin tsssss! Tegelikult oleks tahtnud temalt selle kummiotsaga kepi ära võtta ja kepi konksuga jalad alt ära tõmmata näiteks. Muideks, ma olen täiesti rahumeelne inimene, kes mind tunnevad, need teavad:D
Sõidame ja sõidame siis minu poole ning meiega liigub kaasa mingi pilveke, mis tikub nagu kopsakamat kuju võtma. Ma ei teind enne eriti väljagi, aga siis hakkas see pilveke haisema. Nii oligi - kaubiku vasak esipidur otsustas endast kooki küpsetada ja seda kõrbemistemperatuuril. Nii me siis sõitsime nagu Lenin - üks samm edasi kaks tagasi.
Kui korraliku auto rooli olin saanud, helistab teiselt objektilt kodanik tööline - ukselengis, mille neile eile viisin, on pragu. No ikka juhtub. Kimasin hankija juurde ja võtsin uued lengipuud selga ning objektile. Sõidan järgmist asja ajama - telefon. Sellel lengipuul oli kild küljest;) Vedasin mõlemad praakobjektid müüja juurde tagasi ja kollektiivselt asusime uurima veel avamata pakendeid. Kolmandast leidsime defektita lengid. Oeh! Nagu sellest vähe oleks, helistas sõber Joel - tema juures likvideeris veeavariid ja vedas uusi trasse minu kuulsusrikas torumees Gena. Torumees oli paar tundi tagasi hakkama saanud ja jõudnud just Maardusse, kui veeavarii likvideerimisest tingitud veavarii ta Mustakale tagasi kupatas. On ikka täna päev mõtlesin, kui müügimehe juures järgmise varustusteemaga seisin - vaja oli jubinat nr. 7 Võta ise sealt vahest, hõikas müügimees, ise teise kliendiga tegeledes. Võtsingi ja viisingi. Töömehed laadivad jubinad maha ja arutavad - see ikka küll nr. 7 ei ole. No ei olnudki, olid nr.9 Tagasi! No ise olid loll, naerab müügimees ja mina lisan, et loomulikult on loll pea ihu nuhtlus. Müügimees otsib nüüd ise ja ulatab mulle jubinad nr. 7 Marsa tunne oli ikka küll, aga pöörasin nina jälle Järvevana teele, kui mingi eelaimdus eesootava suhtes sundis mind tagapingil asuvatele jubinatele pilku heitma. Krt! Ei või olla! Aga oli - ikka nr. 7:D
Selveri juures kannakas ja tagasi. Nüüd ma müüjaga enam nalja ei heitnud. A too läheb riiuli juurde, sorib seal ja kirub tellijaid, kes ise kaupa otsides tema süsteemi kõik peesse keeravad:D Seekord andis ikka nr. 7

Nii ma saavutasingi tänavuse aasta ühe tööpäeva pikkuse rekordi - akuraat 9 tundi.
Pagan, täitsa väsitab töötegemine;)

Pildil plaatija ja puusepp, kes kasutavad iga töövaba hetke kosutavaks uinakuks.
Hoidke alt, rahvas, uus ehitusbuum on tulekul:D