Järeltuleva põlve ässitusel ja targal juhendamisel ning pisut ka töistest vajadustest tingitult hankisin endale nutifoni. Kui mu esimene mobla maksis 11000 krooni ja oli pehmelt öeldes üle-õla kaasaskantav, teine mahtus juba suuremasse taskusse, siis selle teise formaadis on ka viimane üllitis.
Pöialdega viiplema õppisin kiiresti, muud rakendused ootavad veel oma aega, aga täna pistsin nutifoni liiga kiirelt taskusse, ekraan ei jõudnud sulguda. Kui taas suhelda soovisin, selgus et telefon oli mu tasku sisemusest jäädvustanud neli pilti ja ühe video! Nii fotod kui video andsid ilmutamisel sama tulemuse - pime ja tume nagu karu (mõni ütleb ka afroameeriklase) anaalväljundis.
Omaette vaev oli veel nende kustutamisega:D Aga parim mobla oli mul miski pisike Ericsson, mille aku kestis nädala ja diginumbreid mahtus ekraanile täpselt kaheksa. Kas sõnumeid ka saata sai, enam ei mäleta.
Pildil kuritarvitab mu naistuttav nutifoni - käed eemale, eriti see krdi näpp!
2 comments:
Parim mobla on mul praegu - ei mingeid internette ega muid pudinaid. Ainult taskulamp on küljes ja helistamise ning sõnumineerimise võimalus ka. ja äratuskell! Aku oli algselt võimeline vastu pidama (see oli peaaegu 2 aasta tagasi) lausa 43 päeva ooteaega või 13 tundi kõneaega! Ja ei mingeid pimedaid pilte!
Ooteaeg tundub küll meeletult pikk. Vaevalt sa nii kaua kunagi oodanud oled:D
Eks ma harjun tasapisi, aga vajalik see vidin oli, sest on rahutuid tellijaid, kes ootavad oma meilile vastust KOHE ja ei rahuldu sellega, et hommikul ja õhtul oma meilboksi kallal käin.
Kaamera on ka vajalik töö-ja miks mitte ka eraeluliste piltide tegemiseks ja otse netti saatmiseks. Kõik muud äpid jäävad esialgu oma aega ootama;)
Post a Comment