Olin pudrukese manustanud, kohvike veel pooleli - just parim aeg sõpradega telefonitsi kudrutada, kui veskikivi tagant hakkas kostma norskamist. Olin seni arvanud, et viibin oma hommikukontoris üksinda, nüüd pöörasin häiritult rahurikkujat vaatama. Ja tõsi-tõsi - teisel
pool hammasrattaid pikutas pudrukausikese kõrval kena priske noormees, käsi rippumas üle pingiääre. Magaski! Pöördusin tagasi kohvilauda ja mõtlesin, kas võtta järgmine kord oma padi kaasa või leppida olemasolevatega.
Pildil olev vitaalne vanainimene sooviks talveunne suikuda, aga ei lasta, mitte ei lasta!
No comments:
Post a Comment