Läti tüdrukud, episood VI

Kuues – Läti tüdrukud

Meie koolil olid Riias ja Kaunases sama numbriga sõpruskoolid. Siis ma ei osanud niimoodi mõelda, aga praegu tundub küll veider, et kahe liiduvabariigi pealinnade koolidel oli kolmandaks partneriks hoopis provintsikool. Samas – Kaunas oli mingil ajal ju täiesti Leedu pealinn. Aga see selleks. Kaks korda aastas, sügisel ja kevadel käidi külakorda võistlemas ja muidu möllamas, mis oli teretulnud vaheldus nii õpilastele kui täiesti kindlasti ka õpetajatele. Aga mis meil neist!

Esimest korda pääsesin kaasa juba üheksandas klassis – olin käinud mitu aastat tuntud treeneri Tšikini juures kergeraksu trennis, jooksin sprindi-ja keskmaa distantse, hüppasin kaugust ja muidugi kuulusin kooli kossuvõistkonda. Üheksanda sügisel oli kohtumine Kaunases, olin siis nii-öelda noor ja ega mind abiturientide mängudesse eriti kaasatud. Kevadel oli järjekord meie käes ehk siis lätlased-leedukad jooksid-hüppasid-kargasid-möllasid Tallinnas ja ka sellest kohtumisest pole erilisi mälestusi. Aga kümnenda kevadel viis reisirong “Tšaika” lõbusa pundi noorsportlasi-õppureid Riiga. Nime poolest oli tegu kiirrongiga, aga ikkagi võttis naabrite pealinna jõudmine aega tunnikest kuus.

    Mängisime kaarte – viitsadat ja tuhandet – sõime kaasavõetud võileibu, rüüpasime limonaadi peale ja kõõlusime restoranvaguni

ukse peal õpetajate hilist hommikusööki vahtida-kommenteerida. Julgemad tegid tamburis suitsu. Egas õpetajadki risti ette löönud – huvitava tandemi moodustasid meie klassijuhataja, kehalise õps ja füüsika vana, suviti ladna EÕMi komandör, septembrist juunini karm füüsik, kellele eriliselt meeldis tüdrukuid peedistada. 

    Kui rong tiirat-taarat Riiga jõudis, olid õpsid juba märgatavas konditsioonis ja abituriendist keskmaajooksja Lea pidi lätlastest vastuvõtjatega sekeldamise oma kaela võtma. Kuidagi me äärelinnas asuvasse sõpruskooli pääsesime ja viskasime oma vähese vara võimla põrandale laotatud võimlemismattidele, mis pidid täitma madratsi aset. Esimene asi võõras linnas oli leida sobiv “veikals”, mis kaupleks ka alkoholiga. Kuigi veel mitte päris täisealised, tundsime end selles mõttes umbes nagu soomlased mõnikümmend aastat tagasi Eestis – eesti keeles rääkides peeti meid igal pool välismaalasteks ja seda juba ei juhtunud, et “alus” ostmata oleks jäänud. Kuna saabumispäeval oligi ette nähtud pidulik vastuvõtt õpsidele ja koolidisko noorsportlastele, siis möödus õhtu ootus alkohoolseid jooke manustades, kaarte tagudes ja läti tüdrukutest roppusi rääkides kiiresti. Natuke ette kiirustades võin öelda, et tüdrukute osas ületas tegelikkus julgemadki ootused!

Esmalt üllatas kohalike tüdrukute rohkus kooliaulas, läti poisse polnud pea üldse. Miskipärast tormasid noored lätlannad just eestlasi murdma, leedu poisid istusid niisama, eriti tantsupõrandale ei tikkunud. Ei saanud valida minagi, olin esimeste tantsudega põrandal, liibutasime nii läti poppi kui ka tuntud tümpsulugusid. Tüdruk mul käest lahti ei lasknud, seisis truult naeratades kõrval, kui vaheaegadel oma poistega veini tankimas ja kogemusi vahetamas käisime. Tüdruklapse selline initsiatiiv oli küll võõras, aga samas eriti tervitatav. Eesti neiud juba nii ei käitunud! Nagu koduvabariigis, nii ka siin üritati pidu lõpetada 11 paiku, aga publiku tungival soovil kestis tantsulka siiski keskööni. Järgmisel hommikul pidime varakult alustama staadionialadel mõõduvõtmist, aga kes siis tüdrukut näpuotsast lahti laseb! Minu väljavalija kandis kena nime Laima, ma vist ei teadnudki sel ajal, et see ju puha kommikarp! Niisiis korraldas Laima nii, et mina, Tom ja Alar istusime korraga Riia linna laias trammivagunis ja sõitsime kurat teab kuhu. Kellegi korterisse me jõudsime, minul kassettmakk moodsa musaga, teistel poistel pudelid näpus. Muidu oli kõik tore, aga ebaintiimseks muutis rahvaste sõpruse peo Laima venna ja tema kahe sõbra kohalviibimine, kes igati üritasid mingeid saba ja sarvedeta jutte alustada, samal ajal meie toodud alkoholi hävitades. Alar kadus enda mimmiga kohe magamistuppa, isegi ukse pani kinni. Meil mängis muusika, tantsisime natuke, panime diivanil istudes tatti ja rüüpasime otse pudelikaelast Riia palsamit. Keegi neidudest oli keetnud kohalikku kanget kohvi, aga seda lurri ei osanud mina hinnata. Kuna suu tundus kibe, siis koukisin taskust tädimehe toodud närimiskummi ja pistsin põske.

“Oo, zevatška!” imetlesid lätlased. Tädimees oli mul tänuväärselt “Sovtransavto”autojuht, parteipileti puudumise tõttu küll üksnes sotsmaa sõitudel, aga asi seegi. Nuiasin temalt aeg-ajalt plaate, ka mu jooksupapud oli Poolast toodud ehtsad “Adid”, pastakatest ja muust ninnust-nännust rääkimata. Samadest varudest oli pärit ka närimiskumm, meie maal enneolematu ime.

Mingi imeliku kihu ajel tõusin diivanilt Laima embusest, ajasin käe sügavale viigikate taskusse ja kogu nätsuvaru välja tõmmates heitsin selle laia kaarega läti poiste poole. Padjakesed-lehekesed pudenesid põrandale, toolidelt kargasid püsti nätsunäljas lätlased ja mina olin lätlannade silmis tehtud mees. Tehtud sai oma asjad ka pinginaaber ning kuna Laima oli ilmselt magamistoa uksel kogu aeg silma peal hoidnud, oligi meie kord. Läti neiust jäid meelde suured rinnad ja silmad, lödine kušett ja lokkisjuuste suitsuving.

Järgmisel päeval staadionil sain kaugushüppes esikoha (5.80), “neljasajas” alustasin liialt entusiastlikult ning lõpusirgel said kaks värskemat mööda - jäin kolmandaks, õhtul jõudsime veel kossus lätlasi võita, aga leedukatelt saime lutti, minu vastu mängis Valdemaras Chomičius, hilisem olumpiavõitja.

Laimaga kohtusime järgmisel aastal, lõpuklassi kevadel veel kord, aga seks korraks oli ta valinud kümnendast klassist Madise. Mina olin juba vana.

Lisatud pildil sõidab Riia tramm nr. 5 "kurat teab kuhu", aga tramm nimega "Iha" "tead küll kuhu".