Juba eelmisel aastal tundsin, et jalad muutuvad rahutuks. Tegelikult tundsin seda esimest korda 35 aastat tagasi, kui toonase abikaasaga Mutsode juures tantsukursustel alustasime. Hakkas meeldima, võtsime jätkukursused Taeladelt ja käisime ühe hooaja isegi seltskonnatantsude klubis Mustamäe mängude majas. Sel korral viisid rahutud jalad mu koos abikaasaga Revalia tantsuklubisse Merle Klandorfi kamandada. Eile selguski, et lisaks rahututele jalgadele on mul ka rahutute õlgade sündroom. Nimelt rumbaruutu libistades ei tohi õlgadega vänderdada. Aga üldiselt oli väga tore ja poolteise tunni pärast Lindakivi keskuse treppidest alla libisedes oli nagu Jüri Üdi tuntud poeesiateoses - "selg pisut valutas ja väljas sadas lund...."
No et täpne olla, siis Jüril valutas küll kõht.
Pildil sätib juhendaja algseisu. Mina vasakul, lõug juba pisut tuikab.
2 comments:
Igavesed tublid. Õnneks et ainult õlad ja jalad. Kui pisikese abikaasa pisikesed varbakesed oleksid kannatada saanud, siis oleks palju hullem, aga kõigele vaatamata lund sajab endiselt.
Lumes ei tantsita, ikka parketil!
Post a Comment