Meie ühiskoer ilmutas veidraid sümptome - ei saanud haukuda, hoidis selga kumaras ja oli üldse kuidagi loid. Kahtlustasin igast kurja haigust, guugeldasin ja uurisin, aga lõpuks otsustasime pojaga ikkagi kutsa arstile viia. Nõmme Loomakliinikus oli siuke tore keskealine tohtriproua, kes katsus koera siit-sealt (koer urises suukorvi), kergitas saba ja torkas saba alla termomeetri (koer urises raevukamalt) ning kui veterinaar üritas eestpoolt katsuda, tegi Artur kihvadega üleõla laks-laks. Ei tabanud. Seepeale saatis arst meid koeraga välja - püüdma analüüse, kulp anti ka kaasa. Niikut koer välja sai, pani suurest kergendusest kohe pasa maha, poeg veel ütles, et ta kohe üles ei korja, tuleb hiljem kotikesega. Aga seepeale tormas aknast arenguid jälginud tubli tohter ise välja, kotike käes ja kommenteerides: "Näe, saingi sitta!" ajas julgad kotti. Pojal oli seepeale koerakuse kulpi püüdmine juba kukepea!
Analüüsid olid korras, palavikku polnud, arvasime seepeale kooris, et ehk kukkus koer kuudi katuselt või midagi, saime kaasa valuvaigisteid ja täna kuts juba haugatas mulle tervituseks:)
Pildil Artur (originaal) puhkehetkel
2 comments:
Kui vaene Artur poleks haige, siis sobiks isegi lasteaeda unejutuks. Olen enamuse Kivirähki raamatutest lastele ette lugenud ning "Kaka ja kevad" on üks laste lemmikutest.Arturile kiiret paranemist ja kui ma ükskord jälle vändad alla saan, siis esimesed kotletid tulevad talle.
Meie Kevin oli isegi rohkem haige, kaks päeva ei toiminud seedekulgla üldse, sisse ega välja ei käinud midagi. Pandi siis loomake arsti juures tilgutite alla, ja määrati antibiootikumid. Kaks pikka päeva oli kogu pere murest haige, aga õnneks sai temaga kõik korda, ja oppi polnud ka vaja. Mis seda põhjustas, ei teagi. Aga koerakakast pole ma varem küll nii suurt rõõmu tundnud, kui pärast Kevini tervemaks saamist :)
Post a Comment