Täna metsas jalutades tuli meelde, et ma olin ju sapööriohvitser. Samm vasakule, samm paremale ja iial ei tea, kes peale köhatab.
Kõik metsarajad olid rahvast täis. Murdsin nagu karu raginal läbi võsa, et ajuorgani etteantud sammud täis tammuda. Samal ajal tuli hoolega vaadata, et teispool võsa keegi vastu ei ragistaks. Sellest sapööri-värgist - maamiinide avastamiseks oli nõuka-armees siuke pikendusega ora (štšup), ma ei oskagi toda eesti keelde panna. Roomas sapöör ja muudkui torkis pinnast vasakul ja paremal. Võsas ragistades kohe mõtlesin selle ora peale, et torgiks ka eest/vasakult/paremalt, et pihta saanud nakatajaid determineerida ja seejärel demineerida:D
Vist ikka pääsesin, ilus ja meeldejääv jalutuskäik oli:)
Pildil sapööri vältimatu abivahend
No comments:
Post a Comment