Selline nostalgiapauk, et ma ei saanud öösel magada! Ma olin kuulnud Jürka raamatust küll, aga üldse ei viinud kokku mõned aastad vanema koolivennaga. See oli paras kamp - vennad Aared, Andres Raid, vennad Reinarud, paar aastat noorem Tõnu Kaukis (kelle raamatus viidatud soojendusdressides hüpet kõrgusel 180 cm ise nägin) no ja muidugi miniseelikus siresäärne inka õps Evi Veesaar, hilisem direktor.
Jürka töötas enne kelneri aega "Virus", mina kohe peale avamist "Olümpias" - värvikas seltskond ning metsikud seiklused leidsid aset mõlemas hotellis! Ka Nõmme kõrtsiga on mul omad mälestused - näiteks unustamatu esimene stipipäev, kui vanemad, nullist tulnud poisid, meelitasid verivärske rühmavanema koos rubladest punnis diplomaadiga tähistama ning kui peale mitmendat-mitmendat viskiringi usaldati tasumine noorele poisile, ei olnud kelneri koogutustel-kummardustel laua juurest rahapaberitega lahkudes otsa ega äärt.
Küllap polnud ka kõikenäinud kelneritel just igapäevased külalised, kes tasumiseks rebivad lahti portfellis vedelevaid pangapanderollis rahapakke ja arutavad isekeskis, kas maksta kolmekate või kümnekatega. Pean täpsustuseks lisama, et stipiraha kogu rühmale (esimesel kursusel kokku 1000 rubla) sai TPI keldrikorrusel asuvast kassast üksnes rühmavanem, kes selle siis 40 rubla kaupa rühmakaaslastele laiali jaotas. Veel sisu mõistmiseks - korralikult söönuks ja kergelt joonuks sai kõrtsis 3...4 rubla eest, aga esines ka juhuseid, kui stipipäevale järgneval päeval olid hommikuseks õlleks järgi üksnes kopikad...
Jutt läheb küll pikaks, aga nostalgia on seda väärt. Lõpetuseks minu Goodreadsi ülevaade:
| Koolivend! Olime temasuguse abituriendi jaoks nagad, kui üritasime Eesti-Läti-Leedu kossus koolidevahelisele pääseda. "Mehed" olid põhikoosseisus, meie klassi paar pikemat poissi (nagu näiteks mina:) pingiotsal. Meeletu nostalgiapuhang viis ööune - kooliaja meenutused, igast koerused, mille eest tänapäeval meedia häbistaks ja prokuratuur kinnistaks, nõuka-armee jaburus ja omavoli ("samovolka"), hilisemad joodikuaastad miskitmoodi tiksuvas kelneritöökohas. Küll mõned aastad noorema kaasvõitlejana kinnitan, et täpselt nii see oligi! Jürka puhul kahtlemata reljeefsemalt kui enamikul, sest mina näiteks olen veel elus... Nooremad velled ja õed - lugege ja ärge mõistke hukka, kaasaegsed - meenutage ja tundke elust rõõmu! Sisu kahtlemata "viis", vorm mitte nii väga, aga sellise pihipuhangu korral see ei loe. Kaanepilt apollo.ee |
3 comments:
Mu abikaas ka rõõmustas selle lektüüri üle, mäletan. Eks trajektoorid ja elukorraldus pakkusid äratundmisrõõmu.
Hoiab oma leib on meil nüüd siiani kodus levinud käibefraas :)
Äratundmisrõõm oli muidugi põhiline, midagi ilusat selles elus küll ei olnud.
Kiirustan raamatukogusse :)
Post a Comment