Kui mul poleks autos vedelemas paari eksemplari "Siga pikuti pooleks" (no ikka astuvad naisfännid ligi ja küsivad raamatuabi), oleksin olnud rattavahetusega raskustes, sest pinnas oli üsna pehme.
Olin üllatunud, kui auto sajakümnega kimades oigama hakkas, algul mõtlesin, et mingi valehäire jälle. Siis hakkas rool paremale kiskuma ja kui hoo maha sain ning killuplatsil kinni pidasin, polnudki muud võimalust, kui tagaluuk üles tõsta ja rattavahetustarvikud välja sikutada. Polnud varem selle katte alla piilunud ja ootasin huviga, mis pilt avaneb - kas ratas või kompressor. Oli õnneks kitsas varuratas. Võimlesin veerand tunniga alla ja panin just aja tulevaks nädalaks suvekate vahetuseks.
Veel mõtlesin, et viimati vahetasin ise ratast ehk aastat kakskümmend tagasi - kuidagi on elu edenenud ilma naelte-kruvideta:)
7 comments:
Pole väljapääsmatuid olukordi!
Kui nüüd tõtt tunnistada, mul võttis aega, et asja tuumani jõuda. Üritan süüdistada raamatu varjevärvust, mitte ealisi iseärasusi...
Muidugi - oleks olnud Kierkegaard või Dumas, poleks märkamisega probleeme olnud:)
Raamat jäi ju põmst terveks ja lisaks sellele omandas kangelasliku ainueksemplari staatuse, ole ikka optimist.
Panen kaaned oksjonile:)
Teinekord tuleb kogu perhvormantsi häppeningi filmeerida ja dokumenteerida, siis saad aktsiooni produkti juba tirazheerida. Praegu on sul ju ainult 1 eksemplar, ei jah?
Tunksi käpajälgi tiražeerida? Mõttel on jumet...
Nt 10K per käpajälg.
Post a Comment