Joon all

 

EPILOOG

Kuuldes mootorimürinat, astusin telgist välja. Nii oligi, ATV järelkärus oli näha rappumas kahe laigulise jalgu. Ühel oli žgutt oskamatult ümber reie tõmmatud, teisel polnud enam jalalaba – sääreluu könt valendas kuuvalguses.

“Selline medivac siis meil,” mõtlesin kurvalt. Pikalt polnud aega heietada – olin siin elude päästmiseks, mitte kellegi arvustamiseks.

“Granaat ja teisel kahurimürsu killud jalas,” hõikas ATV-mees üle mootorimüra. “Võtke nad kiirelt maha, seal veel mitu meest viga saanud. Kas venelased toon ka siia?”

“Kuul kohapeal pähe,” tahtsin öelda, aga jätsin enda teada.

“Küsi ülemuselt,” andsin ümmarguse vastuse. “Tõmba sutsu lähemale.”

“Exitus….,” oli mu otsus köndiga tüübi kohta, žgutiga tegelane veel hingas. Jooksuga lähenesid telgi taga suitsul käinud kaks esimese kursuse arstitudengit, viipasin käega verise jalaga mehe poole: “See kohe lauale, teine tõstke kõrvale.” Surnutel on aega küll, pidi hingevaakuvaga tegelema.

Militaarmeditsiini olime medkoolis õppinud põgusalt. Ukraina sõja ajal tegime küll läbi täiendkoolituse, aga ega mulle kui pea kogu elu kiirabis töötanud meedikule see teadmisi eriti ei lisanud. Peamine oli kiirus ja põhilise vigastuse fikseerimine, vereringe säilitamine ning vigastatu stabiliseerimine üleandmiseks järgmisse etappi. Lõikasin haavatul püksid lõhki, ilmselt keegi relvavend oli neid üritanud üle žguti jalast tirida, tehes sellega üksnes kahju. Reiel oli mitu korbatanud vere-ja mulla seguse haavalapiga kaetud sisenemishaava, millest immitses verd. Vereringe toimis, pidin rõhu üleval hoidma, kõrgema etapi meedikud hoolitsevad kildude eest.

Tõmbasin manseti ümber käsivarre, pulss oli üle sajakahekümne ja nõrk, vererõhk 90/60

Verekaotus tundus suur.

“Füsioloogiline jooksma,” kamandasin tudengeid. ”Kanüüli oskad panna?” Poiss raputas pead. Kasutasin taas kääre ja torkasin kanüüli veeni.

Patsient oli pikk mees, jalad ulatusid üle laua ääre. Kamoga kaetud nägu oli pinges ja kahvatu, laup pärlendas. Hingamine oli pinnapealne, rinnak peaaegu ei liikunud. Nullverd mul polnud, õigupoolest polnud mul mingit verd. Minu esimese etapi telgike oli üksnes esmaabiks ja kohe edasi. See “kohe edasi” seisis medivaci taga. Kuna kontakt oli ohvriterohke, üritati esmalt haavatud, sealhulgas venelased, kontaktjoonelt ära vedada. Ilmselt kartsid staabimehed uut rünnakut. Praegu polnud mul mingit transporti võtta ja küsida polnud ka aega.

“Vabandage.”

Pöörasin järsult. Selja tagant oli ligi hiilinud üks tudengitest.

“See reiehaavaga vajab vist vereülekannet,” ütles too.

“Ära sa märgi,” kommenteerisin eluaegse meediku rahuga. “Ja mis oleks lahendus su arust?”

“Mul on nullveri,” teatas noormees ja kahvatas. Sain aru, et arstiks see poiss küll ei saa.

Sekundi mõtlesin ja otsustasin: “Veen paljaks, viska pikali.”

Kamandasin teise poisi appi ja pool liitrit verd jooksis kotti, mille kohe teisele statiivile tõstsin ja haavatule veeni surasin.

Läksin korraks telgist välja ja kuulatasin. Tundus, et vaenlane on tagasi tõmmanud, valitses õnnis vaikus.

“Doktor, doktor,” kostus medvennalt. “Ta avas silmad!”

“Ma ei ole mingi doktor,” tahtsin esmalt käratada, aga jätsin selle enda teada ning tormasin telki.

Haavatu silmad värelesid, sain aru, et pilt ei fokusseeru.

Kergitasin laugu, pupillid reageerisid.

“Ehk jääb ellu,” otsustasin ja soputasin verekotti. Pool oli veel varuks.

Füsioloogiline lahus jooksis kah kenasti.

                                                                    *

Teadvus naasis lainetena, järgmine valusam kui eelmine. Valu andiski aimu, et olen elus. Järgmise laine harjal üritasin silmi avada, tundsin lauge võbelemas, aga rohkemaks jõudu ei jätkunud. Äkki tungis vasakusse silma valguskiir – nagu Päike oleks näkku istunud. Teise silma tegin ise lahti.

Lamasin mingil lavatsil, rohelises kitlis heleda juuksepahmakaga tegelane urgitses midagi tilgutistatiivi juures.

“Reesika?” ehmatasin endal silmad kinni. Tütar peaks peatselt nelikümmend saama. Või oli see nelikümmend üks? Pilte mu sünnipäevadeks ta ikka saatis. Kas ma olen üldse teadvusel?

Küllap olin tütre nime häälega kähistanud, sest meedik pöördus minu poole:

“Oled esimeses etapis, teeme vereülekannet ja siis edasi – kohe kutsun medivaci,” ütles kindlal toonil kõhetu blondiin, selja taga passis mingi noormees.

“Kuidas sa mu nime tead?” jätkas mu eluingel juba soojema häälega.

“Mu tütar…,” kägisesin.

“Rahulikult, rahulikult ja püüa mitte liigutada, su jalg on mürsukilde täis nagu rosinasai.” Naine pöördus, haaras midagi ratastega lauakeselt ja tundsin käsivarres nõelatorget.

Naeratasin elupäästjale, noogutasin rahulolevalt ja vajusin musta mittemillessegi.

                                                                    *

Ajaloolased nimetasid selle kolmepäevaseks sõjaks. Kolmandal sissetungi päeval dessanteerus NATO kiirreageerimisjõudude 82. brigaad Eesti pinnal, edasitungiva vaenlase tagalas. Kottijäänute tapatalguid ei soovinud keegi, kiirkorras saabus Tartusse venelaste delegatsioon eesotsas asekaitseministriga ja juba järgmisel päeval kuulutati välja relvarahu ning moodustati “roheline koridor” vene vägede väljatõmbamiseks. Kokkupuutejoonel surusid punase telgi alla telekaamerate ees mornilt kätt meie ja nende peaminister, presidendid lahmisid vastastikku avaldusi teha.

Ametlikult olla tegu olnud Lääne sõjaväeringkonna ja eriti Pihkva diviisi ülema isetegevusega. Kindralmajor kaotas Ukraina ofensiivis oma mõlemad pojad ja Vene valitsus ajas Eesti Vabariigi ründamise õnnetu ohvitseri meeltesegaduse kaela, kuuldavasti lasti ta juba samal päeval maha. Eesti kaotused elavjõus olid märkimisväärsed – kokku kaotas vabariigi eest võideldes elu üle kolmesaja mehe, enamus tegevväelased, aga ka sadakond Kaitseliidu liiget. Edaspidi “Tartu 2” nime saanud rahulepingus kohustus Venemaa kompenseerima purukspommitatud ja õhkulastud sildade, piiripunktide ning hulkuvtule tagajärjel viga saanud eluhoonete ja infrastruktuuri taastamise kulud. Inimkaotuste osas kokkuleppele ei jõutud.

                                                                  *

Jäingi lonkama. Kokku nokiti Tartu Kliinikumis reiest välja kaheksa kolmekümnemillimeetrise kildu. Küllap oli vaenlase BMD kiirlaskekahuri mürsuke tabanud minu lähedal mingit maakivikamakat. Viga saanud arter asendati “voolikujupiga.”

Mu eluingli leidmine polnud keeruline – sellise eesnimega meedikuid teisi polnudki. Muidugi olin teda eelnevalt risti ja põiki guugeldanud ning ammu enne, kui roosikimbuga mööda kliinikumi koridore lonkasin, temasse armunud. Imelik küll, aga ta tundis mu kohe ära – olin olnud tema meditsiinitelgi esimene eluleaidatud patsient.

“Sa meeldisid mulle kohe,” tunnistas ta hiljem kohvikus lattet rüübates. “Muidugi alles siis, kui olin sulle veidi tudengi verd lisanud.”

Meedikute naljad, ma ütlen.

Nüüd elamegi nagu tuvikesed. Reesika algul kahtles, rääkis midagi Stockholmi sündroomist ja tänuvõlast, aga kui ta õpetajast tütar ja insenerist poeg olid mu peale ühist õhtusööki heaks kiitnud, pani Tartus ameti maha ja koliski pealinna – lastelastele lähemale. See oli ka muidugi vajalik.

                                                               *

“Kus sa varem olid?” küsis naine.

“Ühes teises kohas,” pomises mees talle rangluuõnarusse.

“Võta mind kaissu!” nõudis naine, lükkas mehe seljakile, sättis pea kallima õlale ning sileda-sireda reie ta alakehale. Korraks triibutas valu-uid vigastatud reit, aga mees ainult naeratas.

“Nüüd on numbritega kõik,” mõtles ta. “Joon all.”

Pilt military-medcine.com