Ajendiks selle teksti kirjutamiseks oli äsjaloetud Roland Tamme (pseud.) kirjutatud "Sündikaat" ning raamatu alusel tehtud "Laseri" saade.
Poisipõlves leidsin alumiiniumist sõrmuse, mille klotserilaadse plaadi lihvisin peene viiliga ning kuurist leitud emailvärviga kandsin sinna diagonaalselt kolm värvitriipu - sinise, musta ning valge. Kui värvid kuivanud olid, ajasin selle kohe sõrme ning käisin tähtsa näoga ringi. Tegelikult ei teadnud ma siis, seitsmendas-kaheksandas klassis, nendest värvidest suurt muud, kui et need on midagi keelatud, aga samas põnevat. Täpselt ei mäleta, aga ehk päevakese sain oma käsitööd nautida, siis rebis isa mul selle sõrmest ning ema pidas loengu keelatud asjadest, kasutades sõnu "sala" ja "nuhk." Samuti rääkis ema, et isal jäi omal ajal keskkoolist õpitulemuste eest väljateenitud hõbemedal saamata, sest ta olla kuulunud mingisse nõuka-vastalisse organisatsiooni. Paraku ei vaevunud ma isalt tema eluajal seda täpsemalt uurima, oleks väga valgustav olnud.
Koolis keeldusime me pinginaabriga pioneeriks hakkamast. Mis põhjuseks oli, ei mäleta, aga initsiaatoriks oli Alar, kunagine tuntud kilvar, nüüdseks manalamees. Kui teised läksid koondusele trumme põristades marssima, vantsisime meie koos kodu poole, sest tee oli suuremalt jaolt ühine. Ema tundis küll muret, et kas ma tulevikule ei mõtle, aga uskuge mind - üheteist-kaheteistaastasel on mõelda millele iganes, aga mitte tulevikule. Komsomoli hiljem siiski astusime, sest va dire teatas konkreetselt, et poliitiliselt ebakindlaid ülikool ei oota. Seks ajaks juba tahtsin edasi õppida.
Tudengipõlves teadsid vanemad kaaslased, et igas õpperühmas on nuhk. Kahtlustasime üht ja siis teist, aga hiljem selgus, et oli hoopis kolmas - see, kes kõige valjemalt "Ai tsihhh, ai tsahh..." laulis.
Neljandal kursusel pakuti õppepraktikat Tšehhoslovakkias - kümmekond majandusteaduskonna taibut kupatati kuuks ajaks Praha Karli Ülikooli sotsialistliku tootmisega tutvuma. Eks me siis uurisime, kuidas Plzeńis õlletegu käib, ei jäänud väisamata ka Becherovka likööritehas ega Tatra mäed. Mõned mu "Esimesed sada..." raamatu peatükid on tolles praktikast innustust saanud. Kuigi grupp oli väike, õnnestus mul sõbruneda tudengist nuhiga. Ise ta tunnistas - peale likööritehase külastamist. No ma oleks selles konditsioonis ka püha ema Teresaga misiganes juhtunu üles tunnistanud...
Tööle sain "välismaalastega töötavasse ettevõttesse." Kursavend, ausalt lõpetanute pingereas teiseks jäänud sell, ei saanud. Täitsin tööleasumiseks vältimatut venekeelset ankeeti, ning lahtrisse "sugulased välismaal" kirjutasin "njet." Kas nuhid Pagari tänavas teadsid, et mu vanaisa vennad olid kalapaadiga neljakümne neljandal Rootsi tõmmanud või mitte - ma ei tea. Tööle ma sain.
Meie peamajas - hotell "Olümpia" kolmandal korrusel oli huvitav osakond, mille koondnimetuseks oli "tuletõrjujad." Selgemaks, millega need tõsised mehed tegelesid, sai asi siis, kui sain korralduse samale korrusele rajada eraldi "kinnine ruum."
"Noh, saad aru, teienkord on vaja kedagi kinni pidada," selgitas peainsener muheledes olukorda. Sellised osakonnad olid igas välisturiste majutavas asutuses. Mikrobetoonist olen juba kirjutanud (aga nüüd meenus, et veel töös olevas teises osas:).
Kord nabisime rahvamaleva reidi ajal (aga me tegime neid oma hotellis) kinni hangeldaja/spekulandi nagu neid toona nimetati. Tänapäeval oleks selline tegelane ärimees. Andsime teada "kuhu vaja," aga kohalesaabunud pintsakuga tegelane lubas ärikal peale paari vahetatud lauset minna.
"Oma," teatas nuhk lühidalt.
"Sündikaat" on huvitav lugemine, kohati küll ehk liiga üksikasjadele keskenduv ja lõppkokkuvõttes ärapanemist ning isiklikku vimma väljendav, aga ikkagi tolle aja (ja miks mitte ka praeguse) tavasid iseloomustav teos.
Pildil raamatu kaas, rahvaraamat.ee
3 comments:
Nõukaaja lugusid lugeda ma eriti ei armasta,aga oma nuhi-lood on meil kõigil sellest ajast olemas.
Meie kursusel oli üks noormees, kelle perekonnanimi oli sama, mis tolleaegsel KGB Tartu pealikul. Olime kõik veendunud, et ta on nii pealiku sugulane kui ka nuhk. Istus vaikselt nurgas, suurt midagi ei rääkinud, kuulas, mis teised rääkisid. Aga kuna meil mingeid probleeme KGB-ga ei tekkinud, siis sinna see jäi. Kas oli nuhk või ei, vahet pole.
Hiljem sain oma mehe kaudu tuttavaks sellesama endise KGB pealikuga, kellga nad koos bridzi mängisid. Agentide nimesid polnud muidugi mõtet küsida, aga ta naiselt küsisin, kas Antil on sellenimeline sugulane. Naise arvates oli lihtsalt sama perekonnanimi, ei mingeid muid sidemeid.
Hiisemas töökohas arvasin ka teadvat, kes nuhk on. Tal lubati filmiklubi pidada,kus ta lääne filme võis näidata ja ta sai käia naisega koos Indias. Selleks pidi "organite" suur usaldus olema. Aga jällegi, ühtki jama meie kollektiivile ei tulnud. Vastupidi, tema muretses mulle esimese välisreisi Ungarisse.
Eks nuhke oligi erinevaid. Usun, et meie riigis on suures plaanis samasugune agentuur ning usaldusisikute ring - informatsioon oli ja on võimule vajalik. Ning võimumängud (nagu raamatus "Sündikaat") käivad alati asja juurde.
Hulk tuttavaid seikasid tuleb ette. Käisin ka Tshehhis praktikal ja meil oli ka nuhk kaasas. Kursa komsomolisekretär ekre tähtis tegelane, pole teine julgenud kursakokkutulekutel käiagi :D Üldiselt teati või vähemalt kahtlustati, kes nuhid olid. Nende kuuldeulatuses hoiti keelt rohkem hammaste taga ja teatud üritustele ei kaasatud.
Post a Comment