Kuigi olime hotell "Palace" remonditöödel osalenud ka varemalt, siis koostöö Soome ehitushiiuga "SRV Viitoset OY" oli just see - võib vabalt öelda - "elumuutev kogemus," mis andis määratu pagasi edaspidiseks ehitusettevõtja karjääriks. Kõik sai alguse taas Andrese, meie peadirektori, pakkumisest:
"Äkki tahad soomlastele alltöövõtjaks hakata?"
No kes poleks 1989.aastal seda tahtnud. Tol ajal tuli mingil põhjusel lepingu lisas välja tuua ka kasuminumber. Mina ei osanud midagi pakkuda, eks siis Andres arvas, et võiks olla kakskümmend protsenti lepingu mahust. Nii panimegi ja leping kirjutati alla:) Täpselt ei mäleta ja dokumente sellest ajast säilinud pole, aga lisaks soomlaste paarikümnele ehk kümmekond minu meest oli objektil ametis. Mingeid huvitavaid suhteid lisaks töistele meil soomlastega ei tekkinud. Töömeestele teinekord suitsupakk anti, aga töö on töö ja mingit kõrvaläri minu teada ei aetud. Kuigi oleks võinud - olime ju ikka veel vaesed. Meenub üks nali - olime Spetsbaasilt saanud bilansist-bilanssi väikeekskavaatori (millega aastake hiljem kaevati minu Nõmme kodumaja vundament), aga selle vedamiseks polnud paremat lahendust, kui porteauto ZIL 130, mille kasti ronis väike masinake I-talast kombineeritud pealesõiduteede abil. Alati, kui hotelli ees aparaat autost maha hakkas ukerdama, kogunes kamp kohvipausi pidavaid soomlasi imelist mahalaadimist naeruhirnatuste saatel vaatama ja kommenteerima. Kord kukkus masin švellerilt maha ka, aga roomas vapralt edasi. Imeline aparaat oli - UNC 60.
Renoveeritud hoone oli nagu välismaal - päris hotell. Isegi toonane "Olümpia" ei andnud vastavat kvaliteeti välja. Lisaks töö eest saadud hüvitisele sain valuutabaari sissepääsukaardi, mis tagas vaba pääsu ja mingi allahindluse. Soodusprotsenti ei mäleta, aga kaardi number oli 169 - sellega sai järjekorrata sisse ka "Sub Monte" nimelisse restorani ja kuhugi veel. Number on oluline, sest ka mu töönase töösõiduki ning töötõendi number oli sama - 169.
Saadud kasumiprotsenti saatsin Soome töövahenditeks realiseerima varustaja-Milvi ning kolm tugevat töömeest. Milvile andsin kaasa mõnisada marka isiklikku raha ning palusin tuua vidoemaki. Kuna varustaja marssis juba minnes Soome tolli rohelisse koridori kahekümne viinapudeliga kohvris, siis polnud mingit probleemi naastest kohvrisse üks videomakk mahutada.
Kaheksakümnendate lõpus maksime lisaks rublapalgale töölistele igakuist boonust 200 marka. See oli toonaseid hindasid ning ostujõudu arvestades umbes nagu teine palk.
Mida möllu - on ju???:)
Majaehituse pilt eelmisest sajandist, UNC aitab vundamenti valada.
4 comments:
1989bsai mu ema 70 rubla palka ja tema lehmapidamise juures suvi otsa orjamise eest sain ma sygisel uue koolivormi. Vana koolivormi tohtisin ma koduriietusena kanda, olin rikas nagu troll.
(Kõik tegid närusele palgale võimaluste piires lisa, minu ema pidas lehmi. Kusjuures kõige võimsam tehniline abivahend majas oli heinahang.)
Jah, eks kõik sõltub algtõukest ja juhuste jadast. Ma oleksin ju võinudki jääda töölesuunamisjärgsele töökohale 125-rublase palga peale tiksuma, aga siis jäi osakonna vaneminsener vahele varastamisega, mõni aeg hiljem jõi osakonnajuhataja end kooma ja oli nädala jagu töölt kadunud - nii ma ronisingi üle laipade:)
Üle laipade - see oleks siis kui oleksid vaneminsenerile kraami kotti ja pagassi susanud ning osakonnajuhatajale ankru Bocki laadset koduõlut uksest sisse visanud, teavitusega, et just pruulisid pisut värskendavat kalja.
Post a Comment