Viisin nooremad lapsed tädi Tiiu juurde jõulueelsele istumisele. Hoolimata oma kõrgest east on vanadaam hirmus aktiivne, mistõttu ei öelnud ma täpselt, kes külaliste nimekirjas on. Samuti keelasin tädil karmilt midagi vaaritada - esiteks on 85-aastane kokk pisut oskusi minetanud ja teiseks lubasin ise kerge kohvilaua materjalid kaasa võtta.
"Kesse on?" kostub lukustatud välisukse tagant.
"Mina," vastan nutikalt.
"Kes need inimesed on?" uurib tädi Tiiu kõlaval lavasosinal, kui seltskonna esikusse oli lasknud.
No tõsi - ega ma nooremaid lapsi polnud paar aastat tädile näidanud, täitsa võõraks jäänud!
Lapsed sõid tädi poolt valmistatud pelmeene ja jõid limonaadi peale. Mina kiuslikult ei söönud midagi.
"Kus koolis sa käid?" uurib tädi mu õpetajast tütrelt.
"Sauel," vastab kooliema malbelt.
"Mida sa õpid?" ei jäta tädi.
"Ma olen hispaania keele õpetaja," teatab tütar.
"Ahhah," jookseb küsija hetkeks kinni. "Aga millal sa lõpetad?"
Gümnaasiumis õppivalt pojalt päris tädi, kellega ta elab ja kas tema emalt päritud lokid on ikka loomulikud. Sepeeale seletasin poole häälega lastele, et minu nooruses keerati õhtul rullid pähe, magati rahutu öö ning hommikul kammiti soeng lahti.
Üritasin tädile näidata uue raamatu reklaamiks tehtud vidoklippi.
"Mis ma neist võõrastest inimestest vaatan," põrkis tädi vastu.
"See olen mina," teatasin solvunult.
"No ma siis korraks vaatan," soostus tädi ja pressis end diivanile itsitavate noorte vahele.
"Ega siin midagi vaadata pole," arvas tädi huvitult ja erandina olin ma seekord temaga nõus - ikka päris jube oli ennast professionaalide poolt üles võetuna ekraanilt vaadata.
"Nagu sita teeninduse õhtusöök," arvasin, kui lastega pisut kaugemale pargitud auto poole jalutasime. Ka seda väljendit pidin neile seletama.
Seega vahet pole - noored või vanad, ühed otud mõlemad:)
