Gennadi, kas mäletad oma esimest merereisi? |
Esimene päikeseloojang tekil. Esimesed sammud tantsupõrandal. Esimene õhtusöök Rootsi lauas. * Aga Gennadi ei mäleta. No ehk midagi mäletab, aga kindlasti mitte päikeseloojangut tekil. Ega samme tantsupõrandal. Ka õhtusöögist Rootsi lauas ei tea ta midagi, sest hilisõhtustel väljumistel ma töömeestele sööki ei pakkunud. Ka uute muljetega on kehvasti, sest Gennadi elas üle raske infarkti ja enam merereise ette ei võta. Vähemalt minu firma kaudu, sest juba eelmisel aastal lahkus tubli töömees teenitud vanaduspuhkusele. Ja mida ma siin jaman - "minu firma" ja "minu firma" - ka mind pole enam pool aastakest firma hingekirjas ja üleüldse on firma kellegi teise nimel. Ääää, mitmes laps see oligi? Ahjaa - järjekorras viies on nüüd omanik:) *Tallinki reklaam firma postkastis (mida ma ilma omaniku loata igapäevaselt skrollin) Pildil istub Gennadi päikeseloojangut nautides tekil, käes klaasike Famille Quiot Les Couversets Chateauneuf-du-Pape Blanc veiniga. Vasakul tormleb üks paljudest. |
2 comments:
No mina mäletan! Tundub, et asi pole lootusetu ;)
Aasta siis oli 1989. Ma tegin liinil Helsingi-Stockholm õhtusöögil Rootsi lauas endale nii liiga, et olin pärast esimest pooltundi sunnitud otsima kohta, kus lamada. Kajutit meil võetud ei olnud, laevas oli selline suur magamise saal, kus isted nagu kaugsõidu bussis, võisid maanduda oma seljatoega taga istuja sülle ja said pool-lamavas asendis öö mööda saata. Tõenäoliselt seal ma lamasin, samal ajal kui teised nautisid õhtusööki. Loodetavasti oli seljatagune reisija ka kuskil laeval sõitu nautimas. Mitte mina!
Aga loodame, et Gennadi tasapisi taastub, ja isegi kui tööle enam ei tule, saab ikka elu nautida.
Post a Comment