Mida vanemaks ma saan, seda enam meeldib mulle elada aeglaselt - kuhu kiiret, aeg liigub praeguste teadmiste põhjal üksnes ühesuunaliselt. Ärkan aeglaselt, saadan naise tööle (tema on veel noor, saadan kiirelt), einestan mõnuga teleri ees töllutades ja panen aeglaselt paika päevaplaani. Kui sõprade poolt väljakutseid pole, siis veeren aeglaselt Nõmmele, loen seal paberajalehte, harjutan pisut mägironimist kahe korruse vahel, viimasel ajal käin ka Rahumäe taga jalutamas ja naasen linnalähedasse elupaika. Täna pesin veel autot ja käisin koduauuli poes. Muide, mu kõrgeltharitud lapsed ei teadnud ei "auuli" ega ka "kišlaki" tähendust. Ja miks nad peaksidki? Koju jõudnult vaatan spidomeetrit - aeglaselt elatud poolpäevaga on ette tiksunud 4000+ sammu. Pole paha! Korjan kultuurielamusi - jaanuaris vaatame "Murdjat" ja eile võtsin piletid tipikate elust rääkivale suvelavastusele "Nüüd õpin Mustamäel". Alustasin romaani kirjutamist vanade armastukirjade baasil - no aitab igast "ajastuetüüdidest" ning "vestetest" nagu kirjastus minu oopuseid seni on liigitanud:) Tahan veel kaua aeglaselt elada, sestap soovin ka teile, head blogikaaslased (ja ka ülejäänud:)) - head tervist, kena aastavahetust ning tervet ja aeglaselt toimekat uut aastat.
Pildil noor ja kobe Konn - kõik (peaaegu) isamaa naised olid toona temasse armunud:)
No comments:
Post a Comment