Mulle anti nuga

Käisin täna üle hulga aja jäätmejaamas aiaprahti andmas. Ikka koguneb. Eriti koeraaiast, siis sitta nimelt. Aga selle peidan ma osavalt lehe-ja okkaprahi alla ära.Jäätmejaamas oli tore vastuvõtja, kes autosse kiikamata uuris, et palju mul kotte on, teatas makstava summa ja küsis valehäbita, et kas kviitungit kah vaja on? Mina ei pidanud bürokraatlikke õiendusi miskikski, mille peale kodanik teatas, et eks ma jagan siis ülemusega !;) No, krt, ma ei saa aru, miks minu töömehed midagi enda ülemusega jagada ei taha?? Läksin sel teemal omaette juureldes auto poole, kui kodanik mulle järele tormab, nuga õieli käes.
"Võta nuga kah, sellega saab kotte lõhki susata, siis voolab praht ise välja!" Areldi võtsin noa vastu, sest mulle assotsieerus see koti lahtisuskamine miskipärast seatapuga ja mine sa isahane tea....
Igatahes mu heledad kingad said koerasitaga määritud ja paras mulle. Järgnevad sodikotid tühjendasin juba konventsionaalsel moel;)

Pildil Veriora jäätmejaam, mis kuidagi pole seotud minu looga.

Rintsikad

Sõidame sumedas suveõhtus, autol aknad lahti. Sõidame linnalähedasse suvituspiirkonda, ulgueestlane koos teismelise pojaga. Vinka-vonkalise suvilatee veeres siristavad ritsikad, teate küll - sihukesed saagiva-põriseva häälega.
-Kuuled-, ütleb ulgueestlane pojale eesti keeles, - need on ritsikad.-
-Rintsikat-,lisan mina muhedalt autoroolist.
-Rintsikat?-küsib soome keelt vabalt ja eesti keelt enam mitte nii vabalt valdav poisiklutt uskumatul ilmel emalt.
Vanainimesed itsitasid, teismeline mõtles, et mis te lollid naerate.
Rintsikat www.iltalehti.fi

Kes paneb kinni sinu rinnahoidja haagi?

Eiffeli torn

Oleks prantsuse insener seda sajandijagu tagasi teadnud, et Hiiumaa külamees võtab tema raudjurakat kadakajuurikatest järele teha.... Trepi jalam on ketitatud ja ketil ripub kaks huvitavat silti - üks teatab, et ülesronimine kategooriliselt keelatud ja teine lubab küll ronida, kuid ainult isiklikul vastutusel. Enamik vapraid, ilusaid ja noori järgis teist nõuannet, vanemad-väetimad konutasid Focault`i pendlit meenutaval rippkiigel ja vahtisid pea kuklas esimesi. Külamees ise askeldas sealsamas katuse all mingit järjekordset näputööd teha ja külaliste vastu erilist huvi üles ei näidanud. Minu kah-insenerisilma jaoks oli torn ehitatud soliidse tugevusvaruga ja mingi tagasihoidlik tormike seda küll ümber ei lükka. Lehest lugesin, et torni oli hindamas käinud ka minu kunagine õppejõud, prof. Karl Õiger, kes paljalt mõttejõul selle torni virtuaalselt pikali lükkas;) No tegelikult ikka seisab, kes Reigi kanti satub, minge vaatama!

Mõtteiva

Mehed on õnnelikud, kui naised nendega ei räägi.
Naised on õnnelikud, kui mehed nendega räägivad.

Sõber arvas nii. Paljudes seltsingutes ilmselt nii ongi.
www.cartoonstock.com

Magneetiline mees

Ma olen magnet, inimmagnet! Tegelikult vist ikkagi politseimagnet, sest nii sagedasti nagu viimasel aastal, pole liiklusjärelvalve mind kunagi peatanud. Sõidan kenasti mööda Pärnu maanteed Tallinna sisse, just linnapiiril on selline ilus tulp, kust näeb kiirust ja temperatuuri. Et siis enda auto kiirust ja meie kõigi õhu temperatuuri sealsamas Pääskülas. Näitas 58 kiiruseks, õhku ei mäleta. Kulgen samas tempos rahulikult edasi, kellestki ei möödu, ridade vahel ei sõelu, mõtlen omi ilusaid ja vähemilusaid mõtteid, kui äkitselt lööb tagumise auto esiklaasi taga põlema selline värvimuusika. Muusika tuleb muidugi minu autoraadiost. Peatun, ligi astub kepsaka samuga neoonvestis noormees ja kohe dokumente pärima. Siis lasi veel puhuda kah. Täitsa kaine olin.
-Millise kiirusega on lubatud linnas liigelda?_pärib kepsakas noormees.
-Viiekümnega-, teadsin vastust peast.
-Aga mis oli teie kiirus?-ei jäta politseinoormees pärimist.
-Ei tea-, vastan ausalt.
-Siis lähme istume meie autosse ja uurime seal edasi-, muutub politseinik konkreetsemaks.
-Oot-oot, linna sisse sõites oli viiskündkaheksa, ju ma sellega edasi kah kulgesin-, hädatsen autost.
-Nonii, meelde tuli. Me sõitsime teil mitu kilomeetrit sabas ja kogu aeg ületasite 5...1o kilomeetri võrra lubatud kiirust, aga kuna tee oli tühi, ohtu te kellelgi ei valmistanud, siis piirdume hoiatusega-, leebub noormees, ulatab mu dokumendid, manitseb olema edaspidi hoolsam ja juba tuiskab tume eravärvides sõiduauto minema. Isegi numbrit ei jõudnud märgata. Varem ma ikka teadsin, et roheline VW ja valge Hyundai ja....
Ühest küljest on tore olla politseimagnet, aga kui ühtne liiklusvool kruiisib kuuekümnega ja mina viiekümnega, poleks ka nagu päris tore?
Palju lahedam oleks politsemagneti asemel olla blondiinimagnet, noh, et mina sõidan aeglaselt mööda tänavat ja kolm, ei-ei, parem neli blondiini lohisevad järel....
Tegelikult on mul pisikesi blondiine ümber tuulutamas niigi mitu ja üleüldse, aitab unistamisest, hakkan õhtusööki vaaritama;)

Pilt wikimediast, Londonis on sellised kenad värvilised politseiautod

Mees on mees

Sugulane käis arsti juures. Naissoost sugulane, jutukas selline. Probleemne koht asus allpool vööd, aga tegu polnud ei günekoloogilise ega isegi mitte proktoloogilise murega. Astub aga arsti kabinetti ja juba enne toolile istumist kukub oma murest heietama. Arst, meesarst, kuulab paar sekundit ja teatab siis:
-Pole vaja nii palju rääkida, võtke püksid jalast!-
Resümee - arst või mitte, meestel on naisterahvale üks ja lihtne sõnum - vähem juttu, rohkem tegusid!
Pildil promeneeriv roosa tagumik on võetud juutjuubist ega seondu kuidagi jutukstulnud naisterahvaga.

Ulgueestlane Tallinnas - närb toituja

Et ulgulastel oleks tegevust, pidasin vajalikuks ette näidata Nõmme Spordikeskuse seikluspark. Ronivad ja kiljuvad (tütred), liuglevad ja laulavad (poeg ja ema). Park oli ülerahvastatud, ilm ilus - seega pakkusin välja, et einestaks kohviku terrassil, millelt avanes hunnitu vaade läbi jõusaali klaasseinte jõmmivatele lihastes noormeestele (talle) ja välibasseinis külmetavatele neidudele (mulle). Pisuke segadus tekkis leti taga menüüd uurides, sest ulgueestlasel oli kindel aoov ja arvamus, et tema piirdub vaid klaasi veega. Võta-võta endale ära, rääkis ta, ma piirdun klaasikese veega. Pakkusin küll, et võtan tema vee koos enda pisikese pannkoogikesega koos, aga ta ei lubanud. No võtsin oma pudeli ja klaasi ja kobisin lauda. Mõne aja pärast järgnes ka ulgueestlane ja laud sai kraami täis. Vaata ise - oma silm on kuningas:)
Muidu on meil kõik hästi.

Valetav vana

Et ehitajakätt soojas hoida, nokitsen mõnikord harva ka ise midagi ehitada. Kuigi olen veendunud, et professionaalid teevad kolm korda kiremini ja kaks korda paremini, olen sama veendunud, et meesterahvas peab naisterahvaga toimetulemise kõrval ka ehitustöödega ise hakkama saama. See pole ju tuumafüüsika. Just nii ütlesin ma endale, kui tillukese ehitustöö käigus püstiaetud postidest üks oli ühele ja teine teisele poole viltu..... Mul majapidamises nimelt veneaegne lood, vaaderpass siis teise nimega, arvata aastat 20....30 kasutuses olnud. Seega vana. Poste nii ja naapidi üle kontrollides selgus, et vana valetab;) Mida vanemaks saab, seda valelikumaks muutub - alumine mull näitab vasakule, ülemine paremale. Ehitust uksepraost piilunud inimestele ütlen, et mõlemad mullid peaksid ühtmoodi näitama. Niisiis, olin üht posti loodinud õige mull üleval, teist aga vastupidi. Valetav vana, et tal ka häbi pole. Juba täna vahetan välja uue, ilusama ja muidugi noorema vastu!

Lood www.stokker.ee

Kummalised juhtumused. Sedapuhku viinaga

Olime arvata sihukesed poolalaealised nolgid, üks sõber just-just minemas aega teenima, mul oleks nagu koolivaheaeg enne lõpuklassi olnud ja üks oli juba täis-ja tööinimene. Miskipärast otsustasime võidu viina juua. Ajendatuna mu eelmisest teemast tuleb nüüd siis lisada, et küllap oli viina ostmine nolkidele suht odav tegevus, rääkimata joomisest;) Reeglid olid sellised, et igamees võtab ette pudeli viina, joob selle ära 10 minuti jooksul, lubatud oli üks suitsupaus vahepeal, midagi peale juua ega süüa ei tohi ja kes esimesena oksendab, see ostab kolm järgmist viina. Ilmselt siis mitte samal päeval;) Kolm kanget otsustasid eksperimendi teostada minu elamise köögis. Elasin toona Mustakal, üheksakordses majas kaheksandal korrusel. Istusime aga kööki, nööpisime pudelid lahti, kallasime välja suurtesse teetassidesse (kes siis pudelit pitsi kaupa jõuab juua), tegime südame külmaks ja hakkasime jooma;) Mina pausi ei teinud, kulistasin pool liitrit viie minutiga keresse ja kuna teised tegid rõdul suitsu, avastasin poiste naastes viinavõitlusse, et mina olen juba täitsa täis. Kõikusin siiski kümme minti köögitaburetil ära, ootasin hilinejad järele ja kuna keegi oksendama ei hakanud, sättisime end liftiga alla sõitma. Oli mul sõber Genka, rahu tema põrmule, naaskel sihuke, kes sättis end lifti nuppude juurde ja muudkui mängima - alla-stopp-üles-stopp-alla ja nii mitu korda. Ise itsitab. Nagu halvas naljas ikka, nii ka meie loo puhul - kärukeeraja hakkas ise esimesena oksendama ja ikka korralikult. Püksisääred olid märjad kõigil. Tuleb tunnistada, et edasist eriti ei mäleta. Igatahes kaotuseviinad ta ostis, aga mitme-setme aja pärast.

Soome-eestlane Tallinnas

Nii nad tulidki - nagu Kohvilähker oma perekonnaga. Esimene küsimus oli, et mis see viin teil siin maksiski. Tõele au andes tuleb tunnistada, et küsimus käis rubla-aja kohta. Ladusin siis oma teadmised välja, alates 3.62 lihtviinast kuni 4.72 nisuviinani. Mingi oli veel 4.12 ja 4.62 mäletan ka. Teine küsimus polnud palju targem. Kas sul järelkäru on, küsis ulgueestlane. Ma ei osanud esimese ehmatusega kohe seisukohtagi võtta. Seisukoht oleks sõltunud sellest, kas tal on kaasas sedavõrd palju kingitusi, et ei mahu minu pisikesse autosse ära, vihjab ta sellele, et olen tunduvalt juurde võtnud ja osa minust peaks järelkärus veerema või hindab ta iseennast sedavõrd üle, et osa tema väärtuslikust isikust peaks sõitma esimeses klassis ja siis teine, vähemväärtuslikum osa järelikult teises klassis?
Järelkäru mul tegelikult ei ole ja kuidagi saime ka ilma hakkama.
Järg tuleb.....
Pilt www.kodukauniks.ee

Säästu-summer

Käisin eile lapsega. Kolm aastat polnud käinud, vahepeal ei kannatanud tervis enam õlut ega muid alkohoolseid jooke, siis olid organisatsioonilised takistused, aga sel aastal jõudsin siis nii kaugele, õigemini langesin nii sügavale, et käisin koos lapsega;) Esimese poole tunniga oli kulunud 800 krooni ja tegin lapsele sihukese leebe hoiatuse, et isegi esimesel korral Eesti suurimal vabaõhu-kultuuriüritusel viibides ei pea igast putkast midagi ostma. Ise olin seks ajaks moepärast ühe õlle konsumeerinud. Laps, va naaskel, teatas seepeale, et ega me Säästusummerit külasta, see on ikka Õllesummer, suve suurim ja kuumim kultuuriüritus:) Kultuuritsesime ka - laulis Laine, laulis Lea Liitmaa, laulis õhtupoole isegi Franz Ferdinand, kelle kuulamiseks olin sunniviisiliselt eeltööd teinud, Torust mõnd esitust kuulanud. Päris tore oli. Lea Liitmaa kohta teatas küll laps, et kuna too on rase, siis ta lapsele huvi ei paku. Ma vaatasin küll huviga. Angela Aaki vaatasin ka;) Laps nuias veel militaarseid meelelahutusi - sai mingile naljakale tüübile kaks korda värvikuuliga isegi pihta. Õnneks hakkas tal väsimus kesköö paiku peale ajama ja nii pääsesin seekordselt Õllesummerilt üsna Säästusummeri hinnaga.
Pilt isiklikust fotoalbumist

Koeragurmee

Tema igaõhtune leib;)

Keping vallaga

Tükk aega mõtlesin, mis pilti sobiks teksti juurde kuvada;) Ei mõtelnudki välja.
Kirjutan siis ilma pildita sellest, kuidas näpuviperuse tõttu sai lepingust keping ja kuidas ametnikud siin ja sealpool ekraani hakkavad dokumente lugema alles teisest reast alates ja kuidas ma ärevuse ja põnevusega ootan, et millal saan asuda kepingu täitmisele ja kasseerida riigieelarvest selle eest veel märgatava summa raha;)