
Eile sain teada, et tudengist poeg hakkab õppetoetust saama - tubli 50 eurot kuus. Muidugi oli tore sellest kuulda, aga siis meenus, kuidas enda tudengipõlves sai elatud nii 40, 47.50 kui ka 50-rublase stipiga ja just nimelt elatud terve kuu. Proovi sa tänasel päeval 50 euroga kuu aega elada. Rublaaja stipiga lubas vanemate juures parasiteerival tudengil ära elada asjaolu, et ei elamise ega koduse toidu eest tulnud maksta, vähemalt mina ei maksnud, aga samas ka igasugune lisaraha vanematelt oli välistatud, tegelikult ei mäleta ka seda, et ma koolipoisina oleks üldse mingisugust taskuraha saanud. Kui vaja oli, siis küsisin ja ka anti, seda muidugi keska-ajal. Tudengina kulus mul eelkõige söögile-joogile - kui tipi sööklates oli lõuna väga odav, siis pealinna õllekates oli rasvase prae (lihatükk, millest poole moodustas riivsai, praerasv, ahjukartul ja hapukapsad või -kurk) ja kahe õlle hind 3 rutsi. Kindel reegel tudengitel oli, et alla kuue kannu pole mõtet õllekat külastadagi. No igapäevaselt just ei käinud peale loenguid õllekas vedelemas, aga paar korda nädalas kindlasti. Siis kulus isiklikult minul palju pappi riietusele. Olin igavene dändi:D Pea igapäevaselt kammisin komisjonikauplusi ja kord aastas lasin kursavennal õmmelda mingist huvitavast kangast ülikonnapüksid. Meie käisime koolis ülikonnas ja lipsuga! Ja õllekas ka muidugi:D
Pildil moodsate viigipükstega lugupeetud autor 1978.aastal Vaksali õllekas (teate küll - võõrastemaja "Balti" allkorrusel)