Vahepala

 

Kui üks tellija soovib duši asemel vanni ja teine vanni asemel dušši, siis oleks ju mõistlik kortereid vahetada, onju?

Pildil korter uusasumis, kuhu me duši asemel peame toppima vanni. Täiesti mõttetu töö!!!

Kümme kildu. Esimene.

 Alustasin eraettevõtlusega kaheksakümne seitsmenda aasta detsembris. Tegelesin firmas ehituse ja kinnisvaraga ning kui peadirektor palus mul taksojuhtidele ruumid leida, siis ma ka leidsin. "Esra" oli Eestis  esimene erataksofirma - neil oli oma logo, autodel elektroonilised kahetariifilised taksomeetrid ja siniseruudulised plafoonid. Taksistid olid avarate ruumide eest tänulikud ja pakkusid ka mulle võimalust isikliku "Žiguliga" lisaraha teenida.. Palk polnud mul osakonnajuhatajana muidugi paha tolle aja kohta - sain 200 rubla pluss kvartalipreemia 40% põhipalgast, aga kuna olin ostnud just laguneva majakese ja plaanisin suurejoonelisi ehitustöid, siis peale tööd lisaraha teenimine oli igati teretulnud. Sain linnavalitsuselt (tookordse nimega rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteelt) taksoloa number neli - kolm esimest olid "Esra" omanikud. Sõnade "ma kohe guugeldan aadressi" või "ma tšekin waze´i" oleks toona saadetud paremal juhul pea-arsti juurde, seega tundmatuid tänavanimesid "guugeldasin" paberkaardilt. Esimestel päevadel teenisin poole kuupalga jagu rublasid ja see ainult lisas indu. Kliendid olid enamasti lahked, imestasid taksomeetri üle ja paljud jätsid jotsi. Kõige ihnemad olid soomlased, need tahtsid raha kopka pealt tagasi. Samas oli parim jots natuke alla kaherublase otsa eest kümnekas - kümme rubla (Leninin pildiga punakas rahatäht) oli isegi kaheksakümnendate teises poole veel suur raha.

Ühel pimedal detsembriõhtul luurasin Balti jaama lähedal. Taksopeatuses ei tohtinud erafirma taksod seista - "päris" taksojuhid ähvardasid füüsilise vägivallaga nii auto kui taksojuhi kallal. Mingil hetkel oli rongist valgunud kamp kõik peatuses seisvad autod ära tarvitanud ning taksosaba asemel moodustunud kohvritega reisijate punt. Veeresin kähku ette, klientideks juhtusid kaks kulunud pappkohvritega tüdrukut. 

   "Me oleme leningradlannad," teatasid nad uhkelt. "Tulime kirjasõbrannale külla!"

Sõbranna elas Lasnamäel, mingi tundmatu nimega tänaval. Igatahes minu paberkaardil seda tänavat polnud. Laagna tee esimene jupp oli just liiklusele avatud ning seda mööda ma otsingutele suundusingi. Putrasin halvasti valgustatud tänavatel edasi-tagasi, aga kindrali nimega tänavat ei leidnudki. Tütarlapsed hakkasid ka natuke rahutuks muutuma, sestap pidasin auto kinni, näitasin üle tühermaa paistvate  valgustatud akendega üheksakordsete poole ja teatsin, et kuna nii uus rajoon, siis sinna teed veel  ei vii, peate siit üle põllu lippama. Kas oli neiukestel lihtsalt hirm või Venemaal selliseid rajoone hulgem, aga igatahes ilma mingi kobinata tasusid nad arve, ronisid autost välja ning hakkasid segipööratud ehitusmaastikul taamal paistva petlikult kutsuvalt kollaste akendega paneelika poole koperdama.

   Mina sel õhtul rohkem ei viitsinud, sõitsin koju ja lugesin teenitud rublad kokku:)

Pildil valmistan autot ette klientide teenindamiseks. 

Kaks puud

 

    Vana saar hakkas maja poole vajuma ja vaher varjas vaadet elutoast. Võtsime maha:)

Tulid mehed kuskilt kaugelt

Kaasas saed ja kirved

Õllekohver pudel viina

Vorst mis tehtud hirvest

No umbes nii me tähistasime taasiseseisvumispäeva:)

Saarest sai mingi ebamäärane lõkkelasu ning tüvest saeti grilliala pingid

Vaher ja mingi jagu saare oksi moodustasid ahjupuude saagimist-lõhkumist vajava hunniku.

Vale timm

 

    Tädi Tiiu (kaheksakümne nelja aastane, aga ikka veel käbe) ei nuuma panka, võtab pensipäeval enamiku rahast Maxima poe kõrval olevast automaadist välja. Viimati läks kuidagi nii, et sisestas kolm korda vale PIN-i (ta ise ütleb TIMM) ja masin sõi kaardi ära. Seisis mõnda aega automaadi kõrval, ootas ja koputas metallist jurakat, aga ei midagi. Kaart lännu, raha neetu! Vantsis siis lähimasse (kaks peatust) Swedi kontorisse, aga seal jälle häda - kuna vanainimene vara liikvel, siis kontor alles kinni. Sättis ennast sabasse, seisavad sõbralikult ja siis teatab tema taga seisev vanamees:

"Näh, seal kontoris palju lühem saba!"

   Tädi Tiiu vaatab. võrdleb järjekorra pikkust ja sups! teise sabasse. See ju lühem! Uksed avatakse, rahvas voogab sisse ja tädi Tiiu oma muret kurtma. Teenindaja on lahke, küsin dokumenti, suskab ette mingid paberid, mis vaja täita. Kui selgub, et tuleks arve avada, siis hakkab tädi natuke vastu punnima, et mul ju on arve, juba mitukümmend aastat, ma lihtsalt tahan uut kaarti. Selgus, et veider papi oli tädi suunanud SEB-panga järjekorda:)

   Õiges pangas ei läinud kaua aega, aga tädi arvamusele, et saab kohe uue kaardi, tõmmati kriips peale - kuni kümme päeva pidavat see asi aega võtma. Pahaselt puhisedes naases tädi Tiiu koju. Jõudis vaevalt üle ukse astuda - plõnn! mingi sõnum saabus telefoni. Aga ega tema ju oska neid avada, näeb ekraanil ainult esimest rida, et Swed on midagi saatnud.

"Ahhaa, küllap tuli teade, et saan kohe kaardi kätte," mõtleb tädi ning tõttab kontorisse (kaks peatust) tagasi. Ootab oma järjekorra ära ning selgus, et SMS lubas kaardile järele tulla 21.08.

No mis siin naerda, varsti oleme kõik sellised....vanad!:) 

Pildil tädi Tiiu väikese Konnaga

Temu.com

     

  Eile, pikima poja sünnipäeval, selgus vestluse käigus, et kõik mu kohalviibinud lapsed ja nende lapsed pidasid odavkaubamaja tooteid kes kõlbmatuks, kes sealt ostlemist mittesobivaks. Sünnipäevalaps teatas créme de la créme, et sealt ostetud rõivaid kannavad vaid asotsiaalid. Ma olin just valmis kiitma sünnipäevaks selga aetud odavat särki, aga jätsin targu ostukoha ütlemata. Lisaks avastasin hiljem, et olin hambaid pestes osanud mingil kombel pastajääke selja taha sülitada....no missa ütled!

    Temust olen hankinud üksjagu asju ja ainus pettumus toote kvaliteedis olid hambaorgid :)

Mehed ja meri

  

  Tutvustamaks noorimat poega esiisade maaga, võtsime ette Hiiumaa kiirkülastuse. Esmalt kiidan taas Tiiu söögisaali - nii toit kui teenindajad igati kiiduväärt!

Muda küla oli sama koha peal, mis eelmise sajandi alguses, kui küla esimese majas sündis minu vanaisa. Emmaste raamatukogus nõudsin ühe tuntud autori teoseid, aga need oli miskipärast väljas:)

Aare juures saime uusi teadmisi suguvõsa ajaloost - kui minu vanaisa koos kolme vennaga Käina kõrtsist laulu lastes kodu poole jalutas, kutsuti lapsed ja naised tuppa ning talumehed otsisid hangud-hargid välja - olevat olnud siuksed tülinorijad tüübid:) Aare andis mõned vorstid kah kaasa.

Vanajõe orgu vaatasime ka - rääkisin pojale tõsielujuhtumist, mil paarkümmend aastat tagasi vedasin firma kogu koosseisus (toona paarkümmend inimest) Hiiumaa-ekskursioonile ja Vanajõe orgu jõudes uuris elektrikuonu Anatoli, et kas vesi juua ka kõlbab. Mina vastu, et muidugi, see ju allikast tuleb. Siis ronis Tolik järsust kaldast alla ning ammutas peoga vett - ise kiitis, et küll on maitsev. Aga samal ajal, kümmekond meetrit ülesvoolu kusi plaatija Igor parajasti hea sortsu samasse allikavette. Küll me naersime, aga Anatoli sülitas veel õhtulgi "head allikavett" välja.

Ei saanud jätta vahele Viskoosa Kultuuritehast. Ausalt öeldes peale jäätisemaiuste seal muud emotsiooni ei tekkinudki. Ai, siiski - vetsude uksed olid mingi kahtlase ollusega kokku mäkerdatud, ma ei julgenud sisse minnagi:

Aga sissekande päises võib näha meie vabariigi kaitseks soetatud esimest partiid "Patriot" rakette,  mille patareid on paigutatud salajasse asukohta kohe Eiffeli torni külje all:) 

Mõistatus

 

Mis on pildil? Palun mitte pakkuda kergejõustiku ja eriti teivashüppega seotut!