Kuna emanda osakonna jõulutilulilu ja tema suure suguvõsa meenutuste õhtu sattusid ühtima, siis volitas ta mind end esindama. Mulle meeldib tegelikult temapoolse suguvõsa ätituud - kõik on hakkamist ja teotahet täis, räägitakse palju ja läbisegi ning siis muidugi need muhked kallistused abikaasa nooremate õdede poolt! Õhtusöögilauas sattusin istuma ämma (93+ aastat vana) ning tema vennapoja vahele. Kuna ämm on kõva kuulmisega, siis vasakult karjus mulle niigi tinnitavasse kõrva tema ja teise onupoeg. Tund aega kannatasin, siis istusin noorema õe kõrvale. Ämm rääkis neli tundi järjest!!! Mõne kullaterad:
-kuidas ta kuueaastaselt naabri toodud lehma nende pere pulliga seemendas, ise eluka jämedal kaelal istudes;
-kuni kahekümnenda eluaastani arvas ta (lapsepõlves seemendustehnikuks olemisest hoolimata), et inimesed saavad lapsi juba suudluse tulemusel ning hoidus ta sellest patust nagu vanakuri küüslaugust;
-kuidagi õnnestus tal ikkagi rasedaks jääda, aga sellest sai ta aru alles kuuendal raseduskuul, kui peale pooleaastast ootamist ikka veel päevad ei alanud ja tikuvabriku ühika toakaaslased sundisid arstile minema;
-kui ta targemate sundimisel enam-vähem õigel ajal haiglasse sammus, arvas arstionu, et maalt tulnud esmasünnitaja on pisut totakas. Teatas talle, et kuna kõhtu ees pole, siis on sünnitus veel kaugel, aga noh - näjane maatüdruk, anname õhtusöögi, peseme puhtaks, las magab öö haiglavoodis ja saadame hommikul koju. Öösel oli tunniga esimene laps käes, nabaväät neli korda ümber kõri.
-kahe esimese järeltulija isa kohta kasutas ta väljendit " "see mees", kes oli kogu aeg Moskvas". Väga tark oli, ikkagi insener. Siis arvas ta veel, et seetõttu temaga tehtud lapsed ongi nii andekad. Kaks hilisemat last vaatasid seejärel esmalt teineteisele ja siis koos korraga emale otsa.
Igatahes kõhu sai täis ning tuju heaks.
Täna jätkasin eile alustatut oma eaka tädi (86 aastat vana) külastamisega koos Nõmme-pojaga. Tädi oli õe pojapoega nähes nii rõõmus, et rääkis tund aega järjest ja jõudis järjega aastasse 1968. Ma olin kõiki neid jutte kümneid kordi kuulnud. Kaasnes motoorne rahutus - paar lauset ja kargas aga taas püsti ning tuterdas teise tuppa, naastest mingi esemega, et kas te seda olete näinud. Mina igatahes olin neid kõike korduvalt näinud. Korraks küsis mu pojalt, et kus too töötab. Siis lasi edasi. Lisaks kinkis ta nii mulle kui pojale poksiva põhjapõdra kujulise pastaka :)
Oleks selliseid vitaalseid ja aktiivseid vanainimesi rohkem!
Kuna ma keelasin pelmeenid ja kotletid, mis ilmestasid meie eelmist jõulupuhust-käiku, siis on päisepildil tädi Tiiu sedapuhku tagasihoidlik kohvi-ja teelaud maiustustega.
