Te ikka loete praegu usinalt? Mina kirjutasin ja lugesin, siin see on - "Armandi lugude" teise raamatu üks jupike:)
Armand
piilus vasakule ja paremale ning katsus ettevaatlikult mune. Tundusid
terved olevat. Alles see oli – munapaanika ajal – kui suurte
munade karpi avades pooled pragulised olid ja üks suisa katki. Täna
tundus kõik korras olevat ja munade sikspäkk libises kaubakärusse.
Nohisedes liikus mees järgmisse vahesse ja üritas ilma püksitaskust
märkmepaberit koukimata meenutada Aaza-Lea merkantiilseid soove.
Jahu – jah, aga millist? Närviliselt rapsides tõmbas Armand
püksitaskust
naise selge ja sirge raamatupidaja-käekirjaga
kirja pandud nimekirja. Nii oligi, mees liikus vale jahu suunas.
„Vale jahu,“ muigas
Armand. Hea, et õige naine oli sattunud. Varsti saab kümme aastat,
kui toona viiekümnesed kohtusid. Mida saabuva juubeli puhul küll
Aaza-Leale pakkuda? Viiks naise peenesse kohta sööma? Aga milline
on tänapäeval see „peen“ koht? Mehel polnud aimugi. Peab netist
otsima, rahustas ta end, küllap leiame midagi. Või äkki
teatriõhtu? Jõuab mõelda, arvas Armand ning liikus justkui ise
kaupadega täitunud käruga kassa suunas. Ainsa inimesega mehitatud
kassa juurde lookles saba nagu suur küsimärk. Miks sabad kunagi
hüümärgi-kujulised pole, arutles poodleja ning muheles enda
nutikuse üle. Nooremad ostlejad vupsasid selvekassadest läbi nagu
põrkepallid. Sellised mustad, kõvast kummist – Armandi kooliajal
sai nendega üksteist loobitud, päris korraliku sinika jätsid. Mees
tõstis kraami lindile ning tatsas edasi.
„Meil on täna
pensionäride päev,” siristas kassaneiu ning naeratas.
„Mul veel paar aastat
puudu,” pobises Armand solvunult. „Kurat, saan penskariks, siis
ei ütle ja maksan ikka täiega,” arvas mees nohisedes münte
rahakoti sahtlisse toppides. Auto oli parkla kaugemas servas, sestap
poetas Armand rasked kaubakotid hetkeks pingile ning tõmbas hinge.
Kas sai ikka kõik vajalik? Paar korda oli sel teemal tekkinud teatav
dissonants, kui perenaine kodusel köögilaual ostetut sorteerides
avastas, et jahu oli vale, munad mõrased või piimapakk lekkima
hakanud. Kuna munad oli mees targalt kõige pealmiseks asetanud, avas
ta karbi ning katsus ja keerutas veel kord mune käes. Kõik oli
korras. Kergendatult hinganud, asutas Armand end auto poole liikuma.
Mehe rohelise „Opeli”
juhipoolse külje oli kinni parkinud valge kaubik. Armand pani
poekotid pagasnikusse ning kõndis ümber kinniparkija. Tõsi oli
see, et ka kaubiku teisel poolel oli kõrvalseisva autoni üsna vähe
ruumi. Ega see polnud esimene kord sellist sigadust kogeda ja sestap
oli mehel varuvariant valmis – ronib reisijapoolsest uksest sisse,
hiivab jalad üle käigukangi ja roolib kenast ahtast parklaruudust
välja. Load olid mehel juba üle neljakümne aasta taskus ja ei
ainsamat avariid! Kõrvaliste oli üsna ette lükatud, Armand
kangutas hoobade kallal ja lükkas selle maksimaalselt tagumisse
asendisse. Nüüd tuli sama korrata juhiistmega, jalad üle
keskkonsooli ning käigukangi hiivata ja pääsebki liikuma. Koivad
olid kaubanduses jõlkumisest üsna kanged, aga kätega aidates ning
kehaga vingerdades sai hakkama. Parem jalg korraks takerdus, aga siis
oli see ka kenasti vasaku kõrval. Samas märkas mees, et ees parkiv
sõiduk hakkas liikuma, algul aeglaselt, siis ikka kiiremini ja
kiiremini. Pääsen otse välja, ei pea tagurdama, rõõmustas juht
ning kiirustas tooli hoobadega istumist õigeks seadma. Hetke pärast
kostus mürtsatus, Armandi keha liikus vastavalt füüsikaseadustele
endiselt edasi ja pressis ennast istmesse, aga auto seisis, taguots
vastu elektrivalgustuposti. Nüüd sai Armand aru, et mitte eesseisev
auto ei liikunud, vaid tema enda kõver koib oli käigukangi
neutraalile liigutanud ja „Opel” tagurpidi veerenud.
„Munad on ka kindlasti
katki,” arvas õnnetu poodleja autost välja ronides.
Arve sain tellijale saadetud meilide kaustast muidugi kätte.
