Kohtusin toredate prouadega, jagasin paar raamatut. Ahjujäätis oli suurepärane ja seda oli PALJU! Täidan paari päeva tagant Valdeku, Hiiu Rimi ja Nõmme raudteejaama juures asuvaid raamatute vahetuskappe, millegipärast võetakse uued raamatud kohe lugeda :)
Seenioride seltskond lõi Vabaka Monster Pizza pisikese saali topelt lõhki - eile kogunesid mingil kombel Tallinna linnatranspordiga seotud olnud isikud kuulama-vaatama Heli Vahingu imelist laulu Allan Jakobi akordioni saatel. Kuna eile oli Raimond Valgre sünniaastapäev, siis esimeses setis kõlasid tema unustamatult kaunid viisid, teises setis ka romantilised ballaadid. Kuna rentisin paarkümmend aastat bussipargi tohutus kontorimajas oma firmale bürooruume, siis kutsus korraldaja ka minu.
Samuti oli ise kümneid suusamaratone läbinud korraldaja üles pannud spordimütside näituse. Igal mütsil oli oma lugu - oli nii olümpiavõitjate kui ka maailmameistrite peast krabatud peakatteid:)
Toksin tasapisi andmeid raamatupidamisprogrammi, prindin ostu-ja müügiarveid. Võtan kaustast arve nr.2860, klõpsan hiirega ja printer suhistab paberilehe välja. Pildil on näha, kellele ja mis....
Arve sain tellijale saadetud meilide kaustast muidugi kätte.
Nägin oma silmaga, et Vabaka Selveri raamatukappi on tekkinud paar huvitavat raamatut! :)
Me peame sel nädalavahetusel Kablis lapsi:) Ebaviisakalt öeldes minu libalapselapsi - viis, seitse ja üheksa aastat vanad. Olen just lõiganud lastevorsti-rullist toekaid viilusid, kõrvale suitsuvorstiliistakaid. Käib viisakas hommikusöögilaua vestlus:
Kõige väiksem naga mulle:
"Miks sul nii suured kõrvad on?"
Rääkisin nahkhiirtest ja inglise teadlastest, kes kasutasid vahetult enne teist ilmasõda praktilisse kasutusvormi valatud radarit saksa pommituslennukite eelhoiatuseks.
Peale vanaema keedetud hommikuputru nõuab keskmine võileiba. Vanaema uurib, kas keeduvorsti või suitsuvorstiga. Ma ei saa oma laialdasi teadmisi toiduainetetööstusest vaka all hoida:
"Kui me lapsed olime, tehti lastevorsti lastest, doktorivorsti pensionile jäänud arstidest ning üksnes lemmikvorsti sees oli ka pisut kassi-või koeraliha."
Seepeale nõudis vanuselt järgmine suitsuvorsti. Jätkasin toidutehnoloogia teemal:
"Täissuitsuvorsti tehakse loomulikult kokkukorjatud suitsukonidest, aga poolsuitsuvorsti sees on pisut liha ka!"
Seega AI austajad - mis ChatGPT, vanavanemate käest tuleb küsida!
Pildil on ilmekalt näha, et lapsed eelistasid hommikul suitsuvorsti :)
Ei-ei, see pole mina. Mina olen teenitud vanaduspuhkust nautiv pensionär :) Helistas noorim poeg, gümnasist:
"Mis homme teed? Mul vaja pangas arve avada."
"Milleks teine arve?"
"Meil on firma, esmaspäeval vaja juba materjale osta!"
Ühesõnaga - otsustasid sõpradega kotte õmblema hakata. Vanadest teksapükstest. Tururuuringud olla tehtud, hind kalkuleeritud, ainult pangaarve on puudu, millele ostuhuvilised hakkavad tuhandeid eurosid kandma.
"Hästi, lähme panka, pane aeg kinni. Kaasa asutamiotsus, põhikiri, asutajate nimekiri, tegevusplaan, volitused - või noh, vaata ise panga kodulehelt."
"Äääää, meil neid pole...."
Hiljem andis teada, et suhtles oma kooli äritegevuse suuna õpetajaga ja õpilasfirmaga on asi pisut lihtsam, ühesõnaga täna enam panka kiiret pole.
Ind ja tegutsemistahe on igatahes kiiduväärt! :)
Pildil väsinud ärimees peale pingelist vestlust pangas isa auto tagaistmel koju sõitmas.
Kabli väekast mullast sünnib imelisi asju!!! Isegi hambaid ei julge sisse lüüa, rääkimata noast!
Täna viis päeva tagasi oli esimene stipipäev. Ah jaa, unustasin lisada, et viiskümmend aastat tagasi:) Mingil minule arusaamatul põhjustel oli mind määratud rühmavanemaks ja üks selle ametiga kaasnevaid kohustusi oli kogu rühma stipiraha kättesaamine TPI rektoraadi all asuvast kassaluugist. Seisin kannatlikult sabas ja sain allkirja vastu kahekümne viie tundegirebase esimesed stipirahad, kokku 1000 rubla. See oli tolle aja kohta suur summa. Toppisin rahapakid "diplomaati" ja ronisin üles fuajeesse, kus ootasid "nullis" ja kroonus käinud poisid, kes teadsid, et esimest stippi tuleb tähistada ja nii seadsimegi kuuekesi - kaks "noort" ja neli "vana"- sammud Nõmme mäest üles, ikka baari poole. Joogiks oli Kuuba rumm ja seda oli palju :) Kui saabus tasumise tund, kamandasid "vanad" mind stipirahadest maksma, et küll pärast klaarime. Siiamaani meenutame kursa kokkutulekutel naerust kõõksudes arvet esitama saabunud kelneri punni läinud silmi, kes rahapakke täis kohvrit märganult end ilmselt maa põhja kirus, kuna ei teadnud meile vängemat arvet keerutada:)
Illustreerival pildil kaks esmakursuslast ühika taga metsas NLKP ajaloo seminariks valmistumas.
Ja rahapada otsima! Nii täiuslikku vikerkaart polegi näinud, paraku kehvakese telefonikaameraga pole päris "see" mulje...
Ärka Eestimaa, ringuta, nõrista endale tassike lattet ning ava Elisa või RR äpp ning kuula, kuula ja kuula!
Te ikka loete praegu usinalt? Mina kirjutasin ja lugesin, siin see on - "Armandi lugude" teise raamatu üks jupike:)
Armand piilus vasakule ja paremale ning katsus ettevaatlikult mune. Tundusid terved olevat. Alles see oli – munapaanika ajal – kui suurte munade karpi avades pooled pragulised olid ja üks suisa katki. Täna tundus kõik korras olevat ja munade sikspäkk libises kaubakärusse. Nohisedes liikus mees järgmisse vahesse ja üritas ilma püksitaskust märkmepaberit koukimata meenutada Aaza-Lea merkantiilseid soove. Jahu – jah, aga millist? Närviliselt rapsides tõmbas Armand püksitaskust naise selge ja sirge raamatupidaja-käekirjaga kirja pandud nimekirja. Nii oligi, mees liikus vale jahu suunas.
„Vale jahu,“ muigas Armand. Hea, et õige naine oli sattunud. Varsti saab kümme aastat, kui toona viiekümnesed kohtusid. Mida saabuva juubeli puhul küll Aaza-Leale pakkuda? Viiks naise peenesse kohta sööma? Aga milline on tänapäeval see „peen“ koht? Mehel polnud aimugi. Peab netist otsima, rahustas ta end, küllap leiame midagi. Või äkki teatriõhtu? Jõuab mõelda, arvas Armand ning liikus justkui ise kaupadega täitunud käruga kassa suunas. Ainsa inimesega mehitatud kassa juurde lookles saba nagu suur küsimärk. Miks sabad kunagi hüümärgi-kujulised pole, arutles poodleja ning muheles enda nutikuse üle. Nooremad ostlejad vupsasid selvekassadest läbi nagu põrkepallid. Sellised mustad, kõvast kummist – Armandi kooliajal sai nendega üksteist loobitud, päris korraliku sinika jätsid. Mees tõstis kraami lindile ning tatsas edasi.
„Meil on täna pensionäride päev,” siristas kassaneiu ning naeratas.
„Mul veel paar aastat puudu,” pobises Armand solvunult. „Kurat, saan penskariks, siis ei ütle ja maksan ikka täiega,” arvas mees nohisedes münte rahakoti sahtlisse toppides. Auto oli parkla kaugemas servas, sestap poetas Armand rasked kaubakotid hetkeks pingile ning tõmbas hinge. Kas sai ikka kõik vajalik? Paar korda oli sel teemal tekkinud teatav dissonants, kui perenaine kodusel köögilaual ostetut sorteerides avastas, et jahu oli vale, munad mõrased või piimapakk lekkima hakanud. Kuna munad oli mees targalt kõige pealmiseks asetanud, avas ta karbi ning katsus ja keerutas veel kord mune käes. Kõik oli korras. Kergendatult hinganud, asutas Armand end auto poole liikuma.
Mehe rohelise „Opeli” juhipoolse külje oli kinni parkinud valge kaubik. Armand pani poekotid pagasnikusse ning kõndis ümber kinniparkija. Tõsi oli see, et ka kaubiku teisel poolel oli kõrvalseisva autoni üsna vähe ruumi. Ega see polnud esimene kord sellist sigadust kogeda ja sestap oli mehel varuvariant valmis – ronib reisijapoolsest uksest sisse, hiivab jalad üle käigukangi ja roolib kenast ahtast parklaruudust välja. Load olid mehel juba üle neljakümne aasta taskus ja ei ainsamat avariid! Kõrvaliste oli üsna ette lükatud, Armand kangutas hoobade kallal ja lükkas selle maksimaalselt tagumisse asendisse. Nüüd tuli sama korrata juhiistmega, jalad üle keskkonsooli ning käigukangi hiivata ja pääsebki liikuma. Koivad olid kaubanduses jõlkumisest üsna kanged, aga kätega aidates ning kehaga vingerdades sai hakkama. Parem jalg korraks takerdus, aga siis oli see ka kenasti vasaku kõrval. Samas märkas mees, et ees parkiv sõiduk hakkas liikuma, algul aeglaselt, siis ikka kiiremini ja kiiremini. Pääsen otse välja, ei pea tagurdama, rõõmustas juht ning kiirustas tooli hoobadega istumist õigeks seadma. Hetke pärast kostus mürtsatus, Armandi keha liikus vastavalt füüsikaseadustele endiselt edasi ja pressis ennast istmesse, aga auto seisis, taguots vastu elektrivalgustuposti. Nüüd sai Armand aru, et mitte eesseisev auto ei liikunud, vaid tema enda kõver koib oli käigukangi neutraalile liigutanud ja „Opel” tagurpidi veerenud.
„Munad on ka kindlasti katki,” arvas õnnetu poodleja autost välja ronides.
Sobiva maja leidmine ei valmistanud mingit raskust. Pererahvas kadus nagu tulejutt, miskipärast unustati maha kaks koolipoissi, aga olgu! Peamine, et särtsuautot kaasa ei võetud, torkasin kohe esimesel õhtul juhtme külge, siis võis kaminatoas lebotada.
Pärast esimest õhtut tüütute jõmpsikatega kolisime rahulikumale pinnale:)
Esimesed paar starti tikkusin peale kiirendust pudelit katsuma. Hea, et pudel vastu ei katsunud:)
Pean hambaid kiristades tunnistama, et särtsuauto on hakanud meeldima:)
Olen ma oma teoste eest igasuguseid kingitusi saanud, aga sellist veel mitte! Ühtlasi kutsun kõiki lugemistundi, mis toimub 8.septembril vabalt valitud kohas, rohkem infot : https://www.facebook.com/profile.php?id=61572694600150
Lugeda võiks loomulikult minu raamatuid, aga ega ma pahanda, kui lehitsete ka mõnda teist maailmakirjanduse klassikut! :)
Kabli Zoo sarvilise esindaja varahommikune külaskäik:) Tal oli pruut ka kaasas, aga too oli pelglikum, hoidus kaugemale.
Delfi spordinurgakeses kirjutab Ken Thor, et meie jalkamansa esikindale otsitakse uut klubi, mingid variandid on pääseda Saksamaa klubisse, aga....Kuna Karl-poiss on vaid 23 aastat vana, siis jääb vist klubita....:( Tsitaat aritklist https://sport.delfi.ee/artikkel/120397896/karl-jakob-heina-vastu-tunneb-huvi-neljakordne-saksamaa-meister
„Väravahi otsingutesse on tugevalt kaasatud Christian Vander (klubi endine väravavaht). Ta on parasjagu meie kanditaatidega tutvumas. Kui aeg on õige, tehakse otsus,“ kirjutab Saksamaa ajaleht Bild.
Pildil valitaksegi kanditaate.
Pilt japantimes.co.jp
Kui orava häält tegin, tuli uudistama :) Kahjuks peale kõrvitsaseemnete muud anda polnud.
Nüüd on selge, miks ma nii jäärapäine olen - ega läbinisti luust pähe ju aju palju mahugi! Pildi saatis minu narrimiseks vanem tütar, kes täna pidas kristall-pulma.
Pulmatort oli vägev, kanepiteest rääkimata. Mida ma juua ei julgenud:)
On ju? Kutsun kõiki kaasblogijaid oma tilli näitama! Kel tilli pole, võib ka porgandit presenteerida.
Tundmatu fauna on üritanud meie äraolekul elektritöödega tegeleda - kaablikraav on lahti kaevatud ligi poole meetri sügavuselt, kaablikõrini õnneks polnud jõudnud. Nuputasime, mis loom see oli ja minu arvates võis tegu olla koopakaevaja mägraga. Väiksem loom selliseid kive maa seest välja ei pilluks.
Lõpuks üks lilleline peenar:)
Mannikesed tantsisid, et sääred välkusid, asfalt tolmas ning liiklus seisis. Huvilised kolasid aias, koksiklaasid käes ja üks kergejalg tellis trepile improviseeritud baarist isegi pitsitäie puhast haljast.
Seda kõike enne ja pärast seda, kui kultusautor Konn oli ette lugenud mahlasemaid tükka oma uusimast teosest. Raamatuvirnad kahanesid kah nobedalt, lisaks sai omandada Irene käsitöönukke (nõelu kaasa ei pakutud) ning Etheli, Margareta ja Siiri raamatuid.
Tänud kutsujale, Kelmikate Mannikeste raamatukohvikule!:)
Päisepildil olen peitunud oma muusade varju.
Tulge reedel Pärnusse lustima! Otse loomulikult oodatud Pärnu blogijad ja muidu huvilised - saate Konna näha ja katsuda (käe piirkonnast)!
Kelmikad Mannikesed avavad taas oma aia! 
Alates kell 12 
Kell 17: "Vestlus kirjanikega" I plokk
Kell 18–18:30 Kelmikate Mannikeste tantsushow!
Kell 18:30–19:30: "Vestlus kirjanikega" II plokk
Kogu päeva vältel avatud raamatukohvik, kus saad:
soetada osalevate kirjanike raamatuid
osta Irene Õmbluse käsitöömänguasju
nautida Mannikeste kooki,
haarata kõrrejooki või topsi isevalitud sisuga, ja loomulikult mõnusat kohvi!
Kohtume juba 1. augustil Kelmikate Mannikeste aias!
