Õpetaja Helmi hellad käed

Õpetaja Helmil oli kena komme mudida õpilasi kõrvust, eriti poissõpilasi. Tegelikult ma ei mäletagi, et ta oleks tüdrukõpilasi kõrvust kitkund. Kui oli lemmikõpilane (nagu näiteks mina), siis mudis hellalt. Kui oli laisk ja kirjutas veel vigadega (nagu näiteks Armand), siis päris sikutas kohe. Poisil olid vahetunniks ikka kõrvad punased. Kui õpilane Helmit eriti ei huvitanud, siis ta toda ka kõrvust ei sikutanud. Õpetaja Helmi andis meile eesti keelt ja kirjandust.
Eile koolist tulles oli tütrel nutuvõru suu ümber - klassijuhataja vallandatakse!
Selgus, et too, viiekümnendates eluaastates matemaatikaõps, oli 7. klassi kurijuurikal distsiplineerimise eesmärgil ja klassi segamise eest (viskas kedagi mobiiliga, kolistas metalljoonlauaga vastu lauajalgu, karjus ja ropendas) kuklatutist kinni võtnud ja tutistanud ning siis dire juurde saatnud. Nagu õpetaja hiljem vanemate listile saadetud kirjas tunnistas, see oli viga. Noor nannipunn läks ja kitus direle ära, kusjuures mitte iseenda ebaõpilasliku käitumise, vaid õpetaja ennekuulmatu vägivalla tema kallal. Dire kutsus õpetaja välja, kuulas pedagoogi ära ja palus kirjutada lahkumisavalduse. Noor kukk jooksis samal ajal juba koolimajas ringi ja kires kõigile, et nüüd saab mata õpsist lahti. Tüdruku klass tormas seda kuuldes õpetajate tuppa, et õpsilt aru pärida, see ei saa ju ometi nii olla?! Aga oli ja on. Tänaseks on kokku kutsutud lastevanemate koosolek, ehk õnnestub hea õpetaja koolile päästa. Kolme aasta jooksul, mil ta tüdruku õpetaja on olnud, oleme korduvalt kohtunud ja suhelnud - selline rahulik ja kaalutletud ütlemisega proua.
Ikka lähen koosolekule ja püüan poolt olla. Kui ma ise ammustel aegadel ja olude sunnil ühe õppeaasta ajalugu õpetasin seitsmendikele ja kaheksandikele, siis tegin ikka pätti ka - isegi klassipäevikuga viskasin üht tegelast. Ainult kaebama ei jooksnud see poiss ja edaspidi saime rahulikult hakkama;)

Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb õpetaja Kellet, andke minu tervitused edasi!:)

Pildil ilus hetk minu õpetajaelust - järelaitamistund 8. klassi õpilasele.

Akvaarium

Mõnikord on saalis üks eksamineerija, mõnikord kolm, aga juhtub ka, et viisteist. Siin on 200 fotot, püüdke ära tunda, keda oleme selles toas eksamite ajal juhtunud nägema. Aeg läks. Nüüd otsige välja need, keda olete näinud ainlt üks kord. Kriipsutage selles tekstis maha kõik o-tähed, alla joonige kõik a-tähed, s-tähtedele tõmmake ring ümber. Selle subjekti tegevusele, nagu ka raadiole, ärge tähelepanu pöörake. Aeg läks.Subjekt teeb nägusid, üritab pliiatsit ära tõmmata, lööb tooli mu istumise alt ära. Raadio sekkub omakorda - tõmba s maha, jooni o alla....Mõnikord tuuakse tuppa luksuslik lõunasöök, mõnikord unustatakse. Mõnikord lubatakse tualetti esimesel nõudmisel, mõnikord peab kolm korda paluma. Mind viiakse iga päev vaimseste ja füüsiliste võimete piirini. Nii mina kui ka nemad tunnetame seda piiri üsna selgelt. Kaugelt üle kesköö vajun riietega voodisse ja uinun silmapilkselt, aga seda hetke nad vaid ootavadki - pimestav lamp suunatakse otse silma: 262 korutada 16-ga! Noh, kiiremini! Peast, see on ju nii lihtne. 4192 karjun ma neile ja tuli kustub.

Ülaltoodu oli kirjeldus autori sisseastumiseksamist NSVL Sõjalis-diplomaatilisse Akadeemiasse, mis omakorda oli GRU (NSVL Sõjaväeluure) kattevari, Viktor Suvorovi raamatust "Akvaarium". Akadeemia hiilgavalt lõpetanud ja ohvitseriauastmeid ridamisi ennetähtaegselt saanud mees murdub peale nelja-aastast tööd sõjaväeluure residentuuris Genfis ja põgeneb inglaste tiiva alla. Kirjutanud mitmeid raamatuid NSVL agressiivsest välispoliitikast, luure-ja diversioonitööst, on käesolev raamat minu arust kõige paljastavam selle enamusele meist romantilise ja vaid pisut ohtlikuna tunduvale "mõõga ja mantli" loo tegelaste elule. Higine, räpane, ropp ja moraalitu igapäevatöö, ühest küljest hall ja rutiinnne, teisalt edu korral peadpööritavaid võimalusi pakkuv. Jõhker erilaager, kus tulevased diversandid harjutavad tapmist surmamõistetute peal, õppe-eesmärgil sõjatehaste töötajate provotseerimine ja äraostmine, mis lõppeb töötaja reaalse vangistamisega, sõbrale postkasti piibli sokutamine, et kontrollida tema ustavust piiblist juhtkonnale kohese teatamise moel jne., jne.
Peale selle raamatu lugemist ei aja omaaegsed, saati siis kaasaegsed luurepõnevikud, musti prille ja häid ülikondi kandvatest superagentidest enam ei naerma ega nutma.
Suvorovile (kodanikunimega Rezun) kehtib endiselt riigireeturile mõistetud surmaotsus mahalaskmise läbi.
Pilt www.tanapaev.ee

Loomaaed, rsk, ma ütlen!

Rohkem polegi täna öelda. Meeldivat õhtu jätku!

Suur ja väike

Tõmbasin eelmise tööaasta kokku, kusjuures kahetsusväärselt võrdlesin ka eelnevate aastatega ja millegipärast tuli meelde sihuke tore looke:

Mees laekub hilisõhtul töölt, naine juba voodis. Räntsatab aga abikaasa kõrvale ja üritab asja ajama hakata. Naine lamab nagu inglise leedi - külm, kange, ei liiguta ega tee hääli. Mees tüdib lõpuks asja liigutamisest ära, veeretab end naiselt maha ja uurib:
"Mis sul viga on, naine?"
"Ja palk on sul ka väike!" teatab naine kurjalt ja keerab selja.

Nii ongi;) Üllatavalt kombel oli käive eelmisel aastal isegi pisut suurem üle-eelmise aasta omast, aga mõned aastad tagasi oli ikkagi....mitu korda suurem;)

Mida ma tahan siis öelda? Aga seda, et naistel on peaaegu alati õigus!

Pildil on kõige kõrgema käibe otsas olev mees igatahes täitsa või sees! Mis tesied kodus teevad või kus nad saavad, ei taha mitte teadagi:D

Head uut aa

Armand sulges korralikult välisukse ja trampis esikumatil jalgu lumepurust puhtamaks. Siis trampis korra veel, ikkagi uue aasta esimene trampimine! Jalgade tuhmid mütsatused panid vere keema ja lisaks trampimisele vehkis mees nüüd ka kurjakuulutavalt kätega, justkui mesilinde peletades. See tõi talle omakorda meelde koledaid mälestusi igasuguste lendavate asjadega ja nii trampis ta jalgu järjest süveneva vihaga.
Algas ju kõik kenasti - ta oli kõvasti vaeva näinud, et näärilaud oleks lookas, aga ei mingeid rasvaseid pekikäntsakaid ega verivorste - ainult pardirind ja hanemaks, natuke ka porganditega segatud hapukapsast ja muidugi Moet et Chandon jahedas hõbenõus, milles omakorda laagerdus ka meie oma raha, üheeurone münt. Et uuel aastal vaesust tundma ei peaks. Naiss!
Aaza-Lea tuli täpselt, oli küll pidanud kaua bussi ootama, aga see oli ka mõistetav - ikkagi vana-aasta graafik. Armand aitas tal galantselt kasuka seljast ja peegli ette juukseid kohendama jäänud naist selja tagant emmates kohmas kohmetult:
"Sa oled mul nii kena!"
Aaza-Lea talvetuulest õhetavad palged muutusid veel punakamaks ja ümber pööranult liibusid ta tütarlapselikult kikkis rinnad vastu Armandi kõhtu ning parkunud huultega mehesuu sai jaheda musu. Enne pidulauda istumist teleka ees punaveini limpsides libises Armandi ärevil pilk ikka ja jälle sõbranna karupüksistatud sihvakatele säärtele - vähe on selles vanuses naisi, kes riskivad talveõhtusse startida kärtspunaste muhumustriliste liibuvate sukkpükstega. Aga Aaza-Lea figuuri ja kurejalakestega võis! Armand oli selles TÄIESTI veendunud. Tasapisi heietas mees nimelt mõtet kardinaalseks elupöördeks. Miks ei võiks kaks üksikut hinge ühte heita ja seda just kaunil nääriööl?! Isegi mingi kõnekese oli ta higistades ja grammatika kallal vaeveldes valmis kribanud. Kuigi tavaliselt piirdus Armand ka pühade puhul üksnes mulliveega, siis täna oli ta enne naise tulekut ärevust maandanud tibakese armeenia brändiga ja võtnud lonksukese jahedat viinakestki. Nüüd, diivanil veini timmides, ärkas ta ehmatusega sekundilisest tukust ja piidles ärevalt naiskaaslast - ei, vist ei märganud, oli teine ametis Normanni tolategemise vahtimisega. Aega polnud enam palju, varsti pidi lauda istuma. Armandil süda puperdas sees, Aaza-Lea ümaral õlal puhkav töömehekäsi higistas märgatavalt. Viisakalt vabandussõnu pomisedes tõusis Armand ja ronis toimekalt teisele korrale - seal vetsus võis vabamalt soristada, kusse häbi ots, kui Aaza-Lea teda toimetamas kuuleks. Vetsus käidud, viisid jalad mehe kui iseenesest baarikapi juurde ja kuna ühest lonksust tundus väheks jäävat, võttis mees mitu.
Laua oli mees katnud kööki, talle ei meeldinud elutoas süües telekat passida. Mis see köögiski häda süüa, eksole! Küünlad põlesid, inglikellad kõlisesid küünlakuuma toimel ja vanapaar näkitses viisakalt linnutoidu kallal. Veinipudel sai peaaegu kohe tühjaks, aga ka teine oli ikka käepärast. Armandil pea sumises, toit ei löönud sedapuhku mitte kuidagi pead klaarimaks, pigem vastupidi. Kuude kaupa karskust pidanud mulliveemees arvas, et ega südamedaamile muidu etlema pääse, kui peab korra veel julgust võtma.
"Lähme aga tuppa tagasi, pea need Kremli kelladki ei löö!" ütles Armand muhedalt ja viisakalt naist küünarnukist diivani poole manööverdades tundis ehmatusega, et tegelikult oleks hoopis temal toetust vaja.
"Ma korra.....veel," kohmas Armand ja ettevaatlikult samme seades tudises tepist üles. Trepimademel pöördunult, nägi ta kuidas Aaza-Lea pilk ei olnud just kõige sõbralikum mehe liikumist seirates.
Kahe kiire sammuga oli ta taas baarikapi juures ja vaikselt, et klõnksatused ei reedaks, kummutas paar punnsuutäit rosinajooki. Võttis küll surisema, aga andis kuraasi juurde.
"Mida asja," mõtles mees, "ma ennegi naisel olnud, teeme selle ära nigu tirtsti!" Miskipärast oleks tahtnud laulda. Aga mitte midagi harrast, häälepaeltel plõnnis üks hoopis hoogsam lugu.
"Mäekõrgune on õnne tipp..." üürgas Armand trepist alla libisedes. Esimesele korusele sai niimoodi tavapärasest kõndimisest märksa kiiremini.
"Ole kuss!" sisistas sõbranna, a mõne minuti pärast juba loodetavasti elukaaslane pahaselt. "Presidendi kõne algab kohe!"
Armand proovis enda vedelat keha Aaza-Lea kõrvale ja natuke isegi peale sättida, aga naine libises osavalt kõrvale.
"Ma olen Baruto," mõtles Armand ja üritas sõbrannat vööst haarates vaibale heita.
"Sel turniiril on aina kaotused," resümeeris Armand kaks minutit hiljem Aaza-Leale tema hinnalist kasukat selga aidates. Viimase katse täielikust hävingust pääseda tegi mees veel aiaväraval kõõludes:
"Tule, Musike, hakkame koos elama!" hõikas ta kaugenevatele kurejalgadele ja naaritsale järele. "Ma hoian sind kui lillekest"
"Ja väetan ka," tuletas põies pakitsev alkohol end meelde.
Kui rahvas tänavatele valgus ja shampanjapudelid paukudes avanesid, oli Armandi soe ja kollane soov juba kenasti lumehange märgistamas: HEAD UUT AA

Illustratsioonil Armand koos sõpradega Veski tualettruumis kalligraafilist pisskirja harjutamas

Tõuseb igast asendist

Sain sihteesmärgiliselt kokku ammuse kolleegiga. Naiskolleegiga:D Küsimuseks (tema poolt) muidugi remont ja ehitus. Kuidagi arenes vestlus ka isiklikule pinnale, et kas ikka seesama kaaslane ja kuidas lapsed ja nii edasi. Naiskodanik kurtma, et tal on vahetus(varu)mees, kelle ajad uksest välja ja viie sekundi pärast on bajaaniga akna all. Serenaadi laulmas, noh! Või viskad aknast välja (kaheksandalt korruselt) - maandub lumehanges ja hetkega on, punased roosid näpus, juba jälle su ukse taga. Ma olin selle jutu peale mõtetega natuke mujal ja kommenteerisin autopiloodil - ta on sul siis nagu jonnipunn, tõuseb igast asendist. Ise ma midagi kurja ei mõelnud, ausõna! A proua solvus täiesti tõemeeli, niristas lauanurgale oma jahtunud kohvitassi eest kahvatud eurosendid ja kõpsis minema.
Kui ma turundustegevusse edaspidi sama familiaarselt suhtun, istun ka sel talvel näljapajukil;)

Illustreerival pildil lahkub hästivarustatud armuke kallima kaheksandal korrusel asuvast korterist tuhandete hõiskavate pealtvaatajate silme all

Inimene pole lind

Kuigi väidetavalt mõned naissoost isikud oskavad lennata - luua abiga muidugi. Täna nägin ma lendavat inimest, kusjuures inimene oli meessoost ja abivahendiks lumelabidas. Mul nimelt hoovipoolsest aknast suurepärane vaade tatarlasest naabrimehe õuele, suvel on rohelus varjamas, a talvel on viuu täitsa avalik. Telekas küll mängis mingit keskpäevast filmi, aga õues toimuv oli huvitavam. Sell võttis aga redeli, kahmas kätte labida ja padavai katusele. Alustas muidugi äärelt ja äär oli loomulikult alt jäine. Sai paar sahmakat alla saata ja tuli ise järele, kusjuures lumelabidast lahti ei lasknud. Kui oleks selle veel jalgevahele susanud, oleks ilmselt kauem ja kaugemalegi lennanud. Nüüd lendas meetrikest kolm ja ikka isamaa poole. Õnneks oli kukkumiskohas paarimeetrine hang, mees tõstis kõigepealt labida võidukalt pea kohale, siis ajas ka ennast püsti, soputas korraks ja eesli järjekindlusega jälle redelist üles ronima;) Ma rohkem igaks juhuks ei vaadanud:D

Jõudsin pilti ka teha - sekund hiljem mees juba lendab!