pisikene mees

Täna pidi toimuma poja kuulsusrika nime ja ajalooga jalkaklubi järjekordne liigamäng kodustaadionil. Kõik oli olemas - kaks meeskonda, kohtunikud, muru ja isegi väravad - neid oli platsil koguni rohkem kui kaks, kuid oh õnnetust, kuidagimoodi oli rohelisele murule valgunud veel rohelisem levadialaste kamp, kelle sealviibimist õigustas nende eelmisel aastal sõlmitud leping LOViga, milles märgitud kellaaegadest nad raudselt kinni pidasid. Platsi veerel tekkis diskussioon levadialaste ja kodumeeskonna treeneri vahel, kumb siis on ülimuslik, kas jalkaliidu kinnitatud mängude graafik või staadioni ja levadia vahel sõlmitud lepingus kinnitatud trenniaeg. Mingil hetkel helistas levadialaste treener suurele inimesele, kunagisele Kotkaisale Andres Lehele. Andres Leht, praegusele ajal Levadia leival, osutus hoopistükkis pisikeseks meheks. Mitte sammugi tagasi, staadion on meie, käratas ta oma veel pisematele jüngritele. Võistlusteks kohalesõitnud võõrasvõistkond ja meie kodumeeskond koos arvukat fännidega ootas platsil ja platsi kõrval emotsionaalseks kiskuvat kurbmängu vaadates ja tasapisi hakkas lootus kustuma. Nii oligi - ei aidanud kohalekihutanud linnaosa vanema asetäitja punased püksid ega jalkahiiglase Aivar Pohlaku kõne väikesele mehele, Andres oli uhke ja sirgeselgne mees - poisid eipea võistlust mitte saama. Samas ei saanud pisikesed levadialased ka trenni, sest nende treenerid olid kaasatud kiusumängudesse. Jumala eest, pisikesed mehed, ostke endale veel suurem auto ja hankige veel plontim naine, jätke poiste jalgpall rahule!

yrzskAFPsv