Inimesed, pange lipud lehvima, kuulutan 3.aprilli rahvatervise päevaks. Hommikut alustasin kihutamisega kesklinna, jalkapoiss tuli Tondile tervisekontrolli viia. Minu nooruses, mille oluline osa oli ka rahvaspordiga tegelemine, nimetati noorsportlaste tervisekontroli miskipärast dispanseerimiseks. Kas oli mingi noorsportlaste spordidispanser või...., mitte ei mäleta enam. Kui ennevanasti käis isa pojaga kaasas ja piilus ukse vahelt hingamistorudega ühendatud ratastväntavat poega, siis seekord teatas noormees tagasihoidlikult, et ma tean küll, kuhu minna ja mida öelda. Räägi ikka säärelihase krampidest ka, hõikasin jopeseljale järele....
Hea, et ajalehed olin kaasa krabanud ja lugemisprillid olid seekord isegi õiges autos;) Poolteist tundi ja sedapuhku ka vereanalüüsiga - hemoglobiin sportlase kohta madal ja taastumine ainult rahuldav. Niinii, pakkusin siis sportlasele, et kas peet või granaatõuna mahl;) Mis ta valis, teate vä?
Poiss kooli tagasi ja ise tillemate laste järgi - tublil peapooleaastasel järelkontroll peale väljapõetud bronhiiti (tunnistati terveks) ja salakaubana kaasavõetud tütar, kes juba viiendat päeva ei söönud-joonud ja korra-kaks ka oksendas. Mina vana polkovnikuna kahtlustasin pimesolepõletikku ja veidral kombel perekas isegi nõustus peale kõhumudimist sellega ning suunas meid Lastehaiglasse kirurgi konsultatsioonile. Haiglas mulle meeldib, seal on asi konkreetne, mitte perearsti kombel laialivalguv.Vastuvõtuõde helistas konkreetselt valvekirurgile, see oli viie minutiga kohal, kobas ja mudis ning arvas, et pimesool see küll ei ole, aga jätame tüdruku paariks päevaks sisse, selgitame välja;) Tüdruk hakkas sellepeale suure häälega nutma. Arstitädi ilmselt ehmus ja arvas, et ehk aitab seekord pediaatrist. Pediaater oli tõeliselt meeldiv ARST, suhtles tüdrukuga pisut omamehelikul toonil, täpsustas seda ja teist ja määras ühe süsti ning kaks analüüsi.Rääkisin arstile ka enda isiklikest hirmudest seoses tütarlapsega, seepeale arvas too,et kui sümptomid jätkuvad, tulgu me homme tagasi. Istusime vastuseid oodates tüütult kaua, lõpuks need tulid ja ei midagi hullu, lubati kodusele ravile. Eriti rõõmus oli muidugi laps. Mina ka, sest ikkagi täistööpäev;) Koju saime pool kuus....
Muide, täna tütarlaps sööb ja on reibas, seega ei mingit haiglat enam:)
4 comments:
Siis oli hea päev :)!
Aga noorsportlasele kosutust vaja :)!
No kumba mahla siis noorsportlane valis? Ma pakun, et peedi..;)
Peedikat jah, eks õpsid teavad ju kõike;)
vastupidi - õpsid ei tea midagi...üks loll liik
Post a Comment