....ütles Katariina Unt etenduses "Klaasist loomaaed" - seda muidugi läbi enda tegelaskuju Amanda Wingfieldi suu. Kui panna nädala sees nähtud kaks VAT Teatri etendust - "Gunn, Gunn...." ja "Loomaaed..." hinnanguteljele, siis esimene neist on ühes otsas ja teine kaugel-kauge teises otsas.
Noored mängisid jube hästi, eriti noormees Karl, aga ka neiu Ester ja noormees Risto. Katariina millegipärast erilist muljet ei jätnud, minu arust mängis pisut üle. Aga küllap see oligi nii mõeldud, ta ju ise lavastas ka. Algul ehmatas etenduse minimalism - lavakujundus koosnes kahest kardinast ja kolmest traadist ning rekvisiite polnud üldse. Esimesed 15 minutit arvasin, et tegu on läbimänguga, aga vähemalt ajastukohased riided olid näitlejatel seljas. Huvitav oli see, et kuskil poole etenduse pealt (aga etendus oli kahetunnine, vaheajata) tajusin, et hoolimata tänapäevase virtuaalmaailma ja toonase kriisiaegse Ühendriikide valgusaastatelikust erinevusest, on ikkagi peresuhetesse samased kriisid sisse kirjutatud - kõik on kui klaasist loomaaed.
Pildil klaasist loomaaed, esiplaanil ninasarvik. Pildi näppasin "Eesti Ekspressist", kust nemad selle näppasid, tõesti ei tea!
No comments:
Post a Comment