Geront

   

   Teatraalid olid kavalalt vaheaja ära jätnud, vastasel korral oleks ma sellelt perfomantsilt kindlasti poole pealt minema tõmmanud. NO99 sai loosi tahtel EV100 raames etendatavate algupärandite aastaiks 1910-1920  ja Ojasoo-Semper võtsid lavastada tüki nimega "Revolutsioon".
     Läksin teatrisse mingitegi eelarvamuste või  meelsusavaldusteta, aga järgneva kahe tunni jooksul oli teatrielamust ikka väga vähe. Kujundus oli lakooniliselt punane, kõrgel asuvale ekraanile kuvati teksti ja sisenevaid külastajaid võttis vastu puuhaamritega lauajuppe tümitav näitlejate kollektiiv.
Minutikest viis tümistati veel ja siis hakkasid punasesse riietatud näitlejad dervišite kombel pöörlema. Olen midagi taolist Istanbulis näinud, seal olid küll ilmselgelt sellega elatist teenivad tegelased, aga tuleb ka au anda meie noortele ja mitte enam nii noortele näitlejatele, kes pöörlesid muusika saatel kokku 18 minutit - võtsin aega. Tasapisi aeglustasid näitlejad pöörlemist (ootasin huviga, millal esimene maha prantsatab, aga ei jõudnud ära oodata) ja heitsid punased rõivad seljast, paljastades sinised töötunked. Kätte pandi korralikud töökindad ja mingil arusaamatul põhjusel värisedes ja väristades, hakati lava tagaseinale toetuvaid  kolme-neljameetriseid 50x100 saeprusse lavale mingisse konstruktsiooni sättima. Sätiti pool tundi, paar korda kukkus konstrui pikali, aga lõpuks moodustati mingi silla või arkaadi moodi asjandus, mis hõõrdejõu toimel üllataval kombel koos püsis. Töö käis vaikides ja väristades:) Mulle tuli seda vahtides meelde meie peaaegu-poisteklassi õpetajate päeva puhune etendus, kus me ehitasime poistekambast püramiidi, mille nimetasime "türamiidiks", sest etenduse tipphetkel ilmus püramiidi poole pealt kellegi käsi koos "Flo-Fii" veega täidetud  plastpudeliga, millest pritsiti esireas istuvaid õpetajaid. Türamiidi tegijail oli lõbus, publikum - eriti aga õpetajaskond - millegipärast ei naernud.
      Umbes sama oli ka "Revolutsiooniga". Olin tulnud teatrisse usus, et mingil kombel midagigi saab teada EV loomise aastakümnest, kasvõi läbi Ojasoo-Semperi prisma, aga ei midagi. Tõsi - paar korda tõstsid tegelased rusikas käe (meenus Black Power)) ja karjusid:"Revolutsioon!", aga sõnadelt tegudeni ei jõutud kuidagi.
    Lisaks Puumarketi toodetele oli mõeldud ka AS FEB reklaamimise peale - osavalt kasutati erinevaid plasttorusid kõmisevate helide ja valgusinstallatsioonide esilemanamiseks. Lõpetuseks uppusid kõik tegelased ekraanil lainetavasse vette ära. Kui see sümboliseeris EV peatset hukku maailmamere revolutisoonilistes lainetes, siis oli küll midagi väga valesti.
    Mõtlesin  oma rumala peaga ka  nende noorte näitlejate peale, kes inimloomuse sisse pugemise ja karakteri  tegemise asemel peavad ehitama puidust ja plastist pesumasinale trumlit, et NO99 juhtteatraalid saaksid gerontidele täiesti arusaamatuks jäävaid perfomantse korraldada  ning täitsa kahju hakkas - kui nad peaksid kunagi liikuma sõna-ja draamateatrisse, kas tuleb ikka midagi teatrikoolis õpitust veel välja?
   Aga ei maksa minu jutust ainult negatiivset leida, eks ma olen samasugune jäänuk eelmisest sajandist nagu  tuntud riigipööraja Vladimir Ilijtš, kes lisatud pildil huviga loeb parteilehest arvustust NO99 etendusele "Revolutsioon".