Hommik, Rimi kassasaba. Kärus meeletus koguses mullivett, ees terendamas nädalavahetuse töö-ja puhkelaager Kablis. Kõrvalkassas laob teokiirusel oma oste kassalindile nii üheksakümnene pisikesekstõmbunud meesterahvas, tema taga kõpsutab kärsitult kontsa kolmekümnendates mimm oma kiilaka kuldketistatud jõmmiga, kärus kah ilmselt nädalavahetuse rõõmud. Vanaonu hakkab tuhnima taskutes ja siis närustunud seljakotikeses, tema kaubad käivad piiks-ja piiks lugeri alt läbi. Summat ma ei näinud ega kuulnud, küll kuulsin vanurit juuspeene häälega ütlemas:
"Ma ei leia enda rahakotti!"
Järjekord hakkas sumisema, pead-kaelad venisid tropitekitajat vaatama.
"Mina maksan tema kaubad!" trügis mehe taga seisnud mimm kassa ette.
"Ei-ei, pole juttugi," tõrjub ta vana mehe ehmatuse ootamatult ilmunud abist.
Ja maksiski, kujutage ette. Kui palju oli siin tegu tropi likvideerimise kiireima võimalusega ja kui palju hea samariitlusega, arvake ise.
Kui mina oma veekäruga välisuksele jõudsin, seisis rahatu vanur vesiseid silmi pühkides sissepääsu kõrval. Ehk oli ta kodu aadressi unustanud?
Vana mehe nooruses olid järjekorrad igatahes märksa lühemad ja raha oli alati kaasas!
No comments:
Post a Comment