Sellise nimega loo on mõned aastad tagasi üllitanud Vahur Talv, kireva eluga mees. Jutustus (romaan ei tahaks öelda) viib meid üheksakümnendate algusesse, kulgeb lineaarselt rohkete süžeepööretega Eestist Venemaale ja sealt Ukrainasse. Esmalt üllatab ja häiribki pisut otsese kõne puudumine, mistõttu on raske pihta saada, kes mida räägib, aga selle vormivõttega harjub üsna kiirelt.
Teos on tempokas, põhiliselt tegevusele orienteeritud, karakterid on lihtsalt markeeritud. Ei saa soovitada lumehelbekestele, lumeeitedele, esteetidele ega võitlevatele feministidele, sest möödavilksatavate naistegelaste iseloomustamiseks kasutatakse neid häirivaid sõnu "tutt", "loom", "pano" ja selles stiilis edasi. Laipu koguneb ka palju. Sel ajal teatud kontingent niimoodi elaski. Jutustuse peategelasega samavõrd karmi elu pole ma elanud, aga üheksakümnendate uidud tulevad ikkagi meelierutavalt tuttavad ette, näiteks niklikoorem Uuralitest, mida ootama jäimegi...
Üllatavalt huvitav lugemine.
No comments:
Post a Comment