Vanad kindad

    

Kui tütar teatas, et lisaks raua kangutamisele hakkab ta ka trennikaaslasi klohmima, otsisin kapisügavustest välja vanad kindad. 

    Minu esimesed kindad näris puruks  Kaaru, oli selline krantsi moodi koer. Peopesa pani täitsa nahka, üritasin küll oma poisiaruga neid lappida mingite nahatükkidega, aga ei midagi. Siis vajus kinnastega kakelung mõneks ajaks unarusse, kuniks kooli võimlasse tulid õhtuhämaruse varjus mingit imelikku trenni tegema K-mehed. Keegi hankis kelleltki mingis tundmatus keeles K-põhitegevuste brošüüri, mille joonistatud piltide järgi üritasime ise ka vehkida. Küünla kustutamine oli köki-möki.

Hiljuti nägin toonast K-meest ühes telesaates sama tegemas ja kuum jutt käis südamest läbi.

Ehk peaks kah noorust meelde tuletama - ma seisaks nagu karu ja tütar lendleks mu ümber kui liblikas.

Või siis nõelaks kui herilane:)

Igatahes kerget kinnast!