Kümme kildu. Esimene.

 Alustasin eraettevõtlusega kaheksakümne seitsmenda aasta detsembris. Tegelesin firmas ehituse ja kinnisvaraga ning kui peadirektor palus mul taksojuhtidele ruumid leida, siis ma ka leidsin. "Esra" oli Eestis  esimene erataksofirma - neil oli oma logo, autodel elektroonilised kahetariifilised taksomeetrid ja siniseruudulised plafoonid. Taksistid olid avarate ruumide eest tänulikud ja pakkusid ka mulle võimalust isikliku "Žiguliga" lisaraha teenida.. Palk polnud mul osakonnajuhatajana muidugi paha tolle aja kohta - sain 200 rubla pluss kvartalipreemia 40% põhipalgast, aga kuna olin ostnud just laguneva majakese ja plaanisin suurejoonelisi ehitustöid, siis peale tööd lisaraha teenimine oli igati teretulnud. Sain linnavalitsuselt (tookordse nimega rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteelt) taksoloa number neli - kolm esimest olid "Esra" omanikud. Sõnade "ma kohe guugeldan aadressi" või "ma tšekin waze´i" oleks toona saadetud paremal juhul pea-arsti juurde, seega tundmatuid tänavanimesid "guugeldasin" paberkaardilt. Esimestel päevadel teenisin poole kuupalga jagu rublasid ja see ainult lisas indu. Kliendid olid enamasti lahked, imestasid taksomeetri üle ja paljud jätsid jotsi. Kõige ihnemad olid soomlased, need tahtsid raha kopka pealt tagasi. Samas oli parim jots natuke alla kaherublase otsa eest kümnekas - kümme rubla (Leninin pildiga punakas rahatäht) oli isegi kaheksakümnendate teises poole veel suur raha.

Ühel pimedal detsembriõhtul luurasin Balti jaama lähedal. Taksopeatuses ei tohtinud erafirma taksod seista - "päris" taksojuhid ähvardasid füüsilise vägivallaga nii auto kui taksojuhi kallal. Mingil hetkel oli rongist valgunud kamp kõik peatuses seisvad autod ära tarvitanud ning taksosaba asemel moodustunud kohvritega reisijate punt. Veeresin kähku ette, klientideks juhtusid kaks kulunud pappkohvritega tüdrukut. 

   "Me oleme leningradlannad," teatasid nad uhkelt. "Tulime kirjasõbrannale külla!"

Sõbranna elas Lasnamäel, mingi tundmatu nimega tänaval. Igatahes minu paberkaardil seda tänavat polnud. Laagna tee esimene jupp oli just liiklusele avatud ning seda mööda ma otsingutele suundusingi. Putrasin halvasti valgustatud tänavatel edasi-tagasi, aga kindrali nimega tänavat ei leidnudki. Tütarlapsed hakkasid ka natuke rahutuks muutuma, sestap pidasin auto kinni, näitasin üle tühermaa paistvate  valgustatud akendega üheksakordsete poole ja teatsin, et kuna nii uus rajoon, siis sinna teed veel  ei vii, peate siit üle põllu lippama. Kas oli neiukestel lihtsalt hirm või Venemaal selliseid rajoone hulgem, aga igatahes ilma mingi kobinata tasusid nad arve, ronisid autost välja ning hakkasid segipööratud ehitusmaastikul taamal paistva petlikult kutsuvalt kollaste akendega paneelika poole koperdama.

   Mina sel õhtul rohkem ei viitsinud, sõitsin koju ja lugesin teenitud rublad kokku:)

Pildil valmistan autot ette klientide teenindamiseks.