Läks trükki

 

Üks viimastest peatükkidest, ülejäänut lugege juba raamatust. Kaaned peaks kätte saama märtsi lõpuks, jälgige reklaami:)

Ronni suri kümne aasta ja kümne kuu vanuselt. Kui muidu reibas “vanemas keskeas” koer jalutusrihmale adekvaatselt ei reageeri, söögikausi ümber keerab ja veekaussi ei tühjenda, siis on midagi jamasti. Tuttava veterinaari-proua juures tehti loomale täielik tervisekontroll koos röntgeni ja vereprooviga ning tulemus lõi mu vaimu kildudeks – neeruvähk, paranemislootust pole. Mõtlesin küll mitu korda looma “magamapanemisele,” aga vaadates neid truid silmi ja eriti nähes Ronni rõõmu, kes püüdis minu koju tulles end kuudist välja upitada, polnud mul südant seda teha. Lükkasin lõplikku otsust päev-päevalt edasi, kuniks ühel hommikul leidsin looma elutu keha koeraaediku tagumisest nurgast. Koer oli surma lähedust tundes end oma kodusest kuudist välja lohistanud. Helistasin kontorisse, et täna ma ei tule – lähedane on lahkunud. Telefonile vastanud raamatupidaja vakatas ja enne kui ta jõudis täpsustavaid küsimusi esitada, vajutasin telefoni kinni. Täna leinasin.

Kutsusin appi vana kamraadi Ahti. Too oli sellest aastast eelpensionile jäänud vabahärra, tal aega küll ja me olime möödunud neljakümne aasta jooksul koos näinud-teinud peaaegu kõike, asi see koergi siis Valhallasse saata. Laigulises kamuflaažvormis vana sõber oli poole tunniga kohal, tagurdas oma iidse Audi hoovi ning kangutas pagasiluugi lahti. Panime mehelikult õlad korraks kokku, patsustasime teineteist seljale ning nuuksatuse köhatusega vaigistanud, avasin suurima saadaoleva musta prahikotti ning kahe mehe jõuga sokutasime koera elutu keha sinna sisse. Eluskaalus oli koer viimati veterinaaril käies kaalunud 58 kilo, nüüd autosse upitades tundus palju raskem. Aga ilmselgelt olin hoopis mina vanaks ja leinast jõuetuks jäänud. Pisarad lihtsalt voolasid – oli ju koer olnud mu parim sõber ja võiks öelda, et ka elukaaslane kõik need aastad.

Ahti võimas S8 müdises reipalt Pääskülas asuva loomade krematooriumi poole ja mulle tundus, et üks eluetapp sai läbi.

Hiljem läksime Ronnit mälestama – muidugi kodukõrtsi. Libistasin kiirelt kaks viina sisse, pähe nagu ei hakanud. Hiljem lisasime kahetsusväärselt palju erinevaid jooke, ei taibanud vaid “valgega” piirduda. Nii ärkasingi keset ööd ikkagi tuikava pea ning kuivava suuga. Vähemalt voodi oli oma ja ei voodis ega voodi ees vaibal polnud ühtegi naist, rääkimata meestest. Alumisele korrusele vetsu tuigerdades avastasin diivanil norskamas täies riides Ahti. Rahustasin kloppivat südant klaasikese veega ning võtsin teise klaasitäie veel magamistuppa kaasagi.

“Ma saan paari aasta pärast kuuskümmend,” tuksus peas südamelöökide taktis. Enam ei olnud üldse sellist tunnet, et kuuskümmend on uus nelikümmend. Mida te ajate?

Tegime rasvase inglise hommikusöögi kõrvale lahjad õlled ja Ahti agiteeris mind Kaitseliitu astuma.

“Kui metsas joosta ei jaksa, hakka toetajaliikmeks,” pakkus vana sõber. Minu üllatuseks oli Ahti liitunud organisatsiooniga juba üheksakümnendatel, käinud paar korda aastas metsalaagrites, paugutanud püssi, söönud sõduripajukit, läbinud TPI-aegsele sõjalisele ettevalmistusele tuginevalt ühe esimestest Eesti Vabariigi korraldatud reservohitseride kiirkursustest ning saanud paarinädalase väeosas läbiviidud drilli märgiks pagunile lipniku kupu. Ahti oli üks vähestest inimestest, kes teadis mu militaarset tausta, aga ka mitte kõike – näiteks seda, et ma põrusin värbamiskatsel ja et mul oli lühike suhe väeosa komandöri tütrega. Sõbra jutul oli jumet – Venemaa oli kohe piiri taga ja möödunud kümnendisse jäävad Gruusia ning Ukraina ahistamine andis üheselt aimu suurriigi globaalpoliitilistest ambitsioonidest. Samal päeval ma otsust vastu ei võtnud, aga kui nädala pärast Ahti helistas ja asjade seisu uuris, täitsin samal õhtul vajalikud formularid, märkisin sõbra soovitajaks, teise leidis ta ise ning veel nädalake hiljem istusin Kaitseliidu Nõmme maleva pealiku ahtas kabinetis. Tõsise moega nooremleitnant lehitses mingeid pabereid, põrnitses paar minutit kuvariekraani ning ütles siis:

“Teil on head soovitajad ning aastakümnete tagune tegevteenistuse kogemus. Mida ise arvate, kuidas saaksite meie malevkonnale ja laiemalt riigikaitsele ise kasulik olla?”

“No päris kaevikusse ma enam vist ei kõlba, Kaitseressursside ametis olen nimekirjadest maas, aga pööninguaknast võin vaenlasele Galili torust tinaube küll põrutada,” vastasin bravuurikalt. Olin eelnevalt uurinud Kaitseväe relvastuse kohta ning mõned märksõnad jäid meelde. Nooremleitnandi kuppudega ülem muigas mu purtsatuse peale.

“Tjah, ega me teie vanuses mehi tõesti aktiivtegevustesse kaasa. Aga relvakasutusoskus tuleb kindlasti kasuks. Teil on ka legaalne käsitulirelv, kas vastavalt reeglitele lasketiirus käite?”

Noogutasin, muidugi käisin. Ja mitte ainult isikliku relvaga, aeg-ajalt meenutasin ka automaatrelvade kasutamist. Sain siluettidele pihta küll.

“Mul südamehaige sõber ütles, et kui vanka üle piiri tuleb, pandagu ta ratastooli ning veeretatagu Narva poole, laseb vaenlase pihta magasinid tühjaks,” üritasin kerget meeleolu hoida.

Nooremleitnant enam ei muianud: “Naerda ju võib, aga piiri taga on olukord üsna tõsine – luure andmetel võib naabrilt lähiajal oodata mitut lokaalset konflikti.”

Sain kutse paari nädala pärast toimuvale laskeharjutusele Männikul ja pealik surus mul lahkumisel kätt. Ma oleks peaaegu kulpi löönud. Sõjard missugune.

Nädala pärast kehtestati riigis tervishoiualane eriolukord. Loomulikult vaatasin-kuulasin-lugesin ma nii kodu-kui ka välismaiseid uudiseid, aga ikkagi oli tunne, et viirus vallatleb meist “kuskil kaugel.” Hiina linnade tühjadel tänavatel tuterdavad-koperdavad zombilaadsed kujud tundusid justkui haleda Hollywoodi filmi statistid ja ega kaadrid esimese tõsisema hoobi saanud Itaalia haiglatest ka ei veennud. Miskipärast peaministri kõne kõledal märtsiõhtul aga mõjus. Järgmisel päeval olid poeletid tavatult hõredad, mingit söögikraami ikka sain ning teleka ees õhtustades mõtlesin, et homme küsin Peetrilt paar pakki FFP2 tolmumaske. Apteegid ning netipoed olid õhtuks neist juba tühjaks ostetud. Kontoris olid usinad raamatupidaja-prouad korraldanud igasse kabinetti desovahendid ja paar tegelast hiilis koridoris ka maskiga. Kui õhtul kodu poole tuksudes nägin vastusõitvas kiirabiautos valges kombes ja maskidega proovivõtubrigaadi sõitmas, hakkas ka mulle pärale jõudma, et covid ei pruugi olla vaid Hiina teema ning paljud asjad muutuvad. Paariks kuuks panimegi kohalikud tööd seisma. Linna toetusrahad jooksid kenasti firma arvele, kontoris korraldasime telefonivalve ja kõik ülejäänud istusid kodus. Leinasin ikka veel koera, kükitasin toas, käisin korruste vahet üles-alla, vahelduseks sõtkusin velotrenažööri ning peaaegu oleks helistanud Andele – vanale sõbrannale hullari-ajast. Õnneks taipasin enne tema feissari profiili vaadata ja nähes Andet käsikäes mingi habemikuga loojangusse sammumas, loobusin. Küll aga helistas mulle Reesika, mu kaugeks jäänud arstist tütar ja eriti mu elu-olu vastu huvi tundmata jagas meditsiinilisi nõuandeid. Kui jõudsime jutuga sinnamaani, et oleks paslik ka tema elu-olu kohta küsida ja mine tea – ehk isegi kohtuda, siis katkestas tütar kiirelt kõne, et “patsient toodi.” No selge, küllap olidki kiired ajad. Minu lähenevat sünnipäeva ei söandanud ma jutuks võtta – väga selgelt oli meeles eelmise juubeli kurb lõppakord. Küllap paari aasta pärast nulliga lõppevale ikka tuleb. Lonksasin paar punnsuutäit kaheksakümnekraadist kohalikku valget ning kobisin voodisse.

Mõne kuu pärast sai viirus mu kätte. Olin just vaadanud telekast tuntud näitleja kiitlemist, et tema covid oli “paar päeva nohu” ja kui mul nina samal õhtul jooksma hakkas, ajas isegi natuke naerma. Natuke seepärast, et peaaegu kohe hakkas ka kurk valutama, siis pea ning vastu ööd ka hambad. Kõik-kõik hambad valutasid. Öö jooksul võtsin kolm korda valuvaigistit, aga see tõi levendust vaid mõneks tunniks. Palavikku polnud. Hommikuks olin magamatusest ja pidevalt muutuvatest valuaistingutest nii kurnatud, et tööle helistada ei suutnud, saatsin Peetrile sõnumi. Perearstile kirjutasin meili. Too vastas peaaegu kohe ja ajas mind “pulgatelki.” No kuhu ma lähen sellises seisus? Revideerisin oma ravimisahtlit ja vitsutasin erinevaid tablette ning pritsisin ninna mingit salapärast lehma ternespiimast tehtud vedelikku, mida olin paar nädalat varem ettenägelikult varunud.

“Hea, et mul enam koera pole,” suutsin haiguses ka midagi positiivset näha. Kolmandal põdemispäeval ajasin end püsti ja liikusin sihikindlalt kahe korruse vahel – ajas hingeldama küll, aga sain hakkama.

Neljandal päeval tõi kolleeg Peeter minu juhendamise peale toidukoti ukse taha. Viiendal päeval tegin lonksu brändit ja arvasin, et olen terve. Aga võta näpust! Õhtuks tõusis palavik ja hakkasin köhatama. Trepist teisele korrusele ma enam ronida ei jaksanud, vedelesin alumise korruse suure toa diivanil, läpakas kõhu peal ja rullisin hingeldades haigusrinde uudiseid.

Köha süvenes, kui hoog peale tuli, paukusin mitu minutit, aga midagi välja ei köhinud. Öösel ärkasin rahutust palavikuunest, sest keegi istus mu rindkerel. Vaevu paotasin laugusid – ongi Ronni – no kuidas see koerarajakas tuppa sai? Läks mitu sekundit, enne kui hingeldamine vaibus ning mõistus taastus – vaene koer oli ju taevariigis, aga mul on hingamisraskused. Pulss oli ka pinnapealne ja peaaegu loetamatult niitjas. Kobasin telefoni, see oli vajunud kuhugi diivani ja padja vahele. Ekraanil virvendas mu palavikuhaigete silmade ees varahommikune kellaaeg. Valisin doktorist tütre numbri.

“Mis lahti?” kostus tervituse asemel. Seletasin hingeldades olukorda.

“Kohe kiirabi!”kamandas Reesika. “Sellise seisukorra puhul loevad minutid. Saada mulle sõnum, kuhu viidi.” Toru pandi hargile. Selge see, arstidel praegu tööd üle pea, pikka juttu pole ajada. Ikka olin natuke rahulolematu ja kas siis peab kohe haiglasse minema. Kui ma vetsu minna üritades vaiba ääre taha komistasin, sain tütre soovitusest paremini aru ning helistasin 112.

Valgetes kombinesoonides kujud olid professionaalselt resoluutsed. Pulka ninna ei aetud, mõõdeti verehapnikku, kanti autosse ja mõne minutiga läbi varahommikuselt tühja linna kihutades olin tunni aja pärast mereäärse haigla neljanda korruse palatis, klemmid küljes, pulssoksümeeter näpu otsas, hapnik ninas ja kopsakas aparaat tiksus kapikese peal mu elulisi näitajaid lugeda. Küllap ma vahepeal mingi aja ära olin, sest akna taga juba hämardus, kui ma kellegi puudutusest ärkvele võpatasin. Muumide sarnased tegelased vahtisid mind ning kõrvalvoodi patsienti, kellel üks neist kanüüli vahetas. Minule polnud veel kanüüli pandud ja ka olemine tundus parem olevat. Läbi maski kõmistas voodi otsas seisev suurim muumi:

“Pääsesite üsna kergelt, verehapnik tõuseb, kopsud töötavad, palavik langeb, homme vaatame.”

Rohkem mulle infot ei jagatud, hingepäästjate kamp liikus edasi. Nihutasin end kapikese poole ja sahtlis kobades leidsin oma telefoni, akut õnneks veel jagus. Saatsin kaks sõnumit – Reesikale, et olen LTKH-s ja Peetrile, et ei sure. Peeter näitas pöialt ning Reesika teatas mõne aja pärast, et püüab homme läbi tulla.

Tütar ei tulnud. Saatis sõnumi, et olla kolleegidega rääkinud ja saan homsest kodusele ravile, lisas ka paar nõuannet. Püüdsin mõistusega võtta – minu teada töötas Reesika Tartus ja eks praeguse eriolukorraga ongi keeruline pooleks päevaks töölt lahti võtta ning mida see minu vaatamine ikka andnud oleks. Veidi hiljem sain aru, et küllap poleks teda üldse minu ligi lastudki ning loomulikult oli seetõttu õige Tallinna mitte kiirustada. Lubadus oli lohutuseks. Naeratasin seda mõistes.

Kolmanda haiglapäeva hommikuks oli verehapnik tõusnud tavataseme alumisele piirile ja ootasin voodis pikutades “muumide” visiiti. Telefon aku kooles ära ning mingit muud meelelahutust selles palatis ei pakutud. Palatinaaber veel nii koolnud polnud, aga ega mingit kontakti ma temaga kah ei saanud, oli sihuke kõhetu vanamees. Hommikune kraadimine näitas mul küll kerget palavikku, aga nagu õde lohutas, see võib kesta veel paar päeva. Enesetunne oli kahe päeva tagusega võrreldes märksa parem. Ise kalkuleerisin, kas jaksan omapäi koju minna ja otsustasin, et kui välja kirjutatakse, siis ka lähen. Aga võta näpust!

Koridorist kostus mingit kolinat ja häältesuminat, palati uks prahvatas valla ning sisse sadas tavaline valgete kujude kamp, aga nende sabas paar väiksemat kaamerate ja mikrofonidega. Trügiti minu palatikaaslase voodi ümber, midagi sekeldati, “valgete” pealik tundus olevat rahulolematu, kui ta käega minu poole viibates kamandas:

“Sellega võib, aga ainult kolm minutit!”

Selgus, et tegu oli ühe kommertskanali võttegrupiga, kel mingil kombel õnnestunud haiglasse infiltreeruda. Maski ja kombe tagant ma reporterit ära ei tundnud. Igatahes torgati mulle plastikaati mähitud mikrofon nina alla ning kumisev naisehääl uuris:

“Kuidas tunne on?”

Kui hapnikuvuntsid oleks lubanud, hakanuks ma laia suuga naerma. Mis kuradi küsimus? Võtsin rahulikult, seletasin paari lausega oma anamneesi ja reporteri täpsustava küsimuse peale loetlesin ka sümptomeid. Tundus, et olin hakkama saanud, sest meedikute kamp nikutas mu pomisemise peale päid.

“Kas olete nõus peale täielikku paranemist oma haiguse kulgu ka meie televaatajatega jagama?” uuris teletöötaja. Tundsin end kangelasena peale võidukat lahingut ja muidugi olin ma nõus.

Loomulikult ei saanud ma sel päeval veel koju, üldse olin haiglas kokku viis päeva. Lahke õde, kes mul telerünnaku päeval tilka vahetas, teatas poolsosinal, et tegelikult oli võttegrupp tahtnud intekat minu kõrvalvoodis põdenud suurärimehelt, aga tolle seisund ei kannatanud ka paari lause ütlemist ning seetõttu võeti mind ette. Nüüd, seda teada saanult, tundus palatikaaslane tõesti kuidagi tuttav. Etteruttavalt öeldes oli tema paranemine väike ime - koos käima-ja rääkimaõppimisega kestis see mitu kuud. Aga mulle tuli kuuenda haiglapäeva hommikul Ahti vastu ning tema vana ja räpase salongiga autos Nõmme poole müdistamine oli ihulisest nõrkusest hoolimata tõeline nauding.

Kui Reesika ka rõõmustas, siis verbaalselt ta seda kuidagi ei väljendanud. Minu sõnumile, et pääsesin kodusele ravile, vastas ta hilisõhtuse kõnega, mille kestel loetles üksnes tervistavaid võtteid ja võimalusi. Kamandas mind jalutama ja veennis, et viirusetüve immuunsus kestab vähemalt pool aastat. Sel korral oli tal vist patsientidest väike puhkus, sest jõudsin kõne lõpus vahele hõigata oma juubeliplaanid tulevaks aastaks.

“No vaatame,” teatas tütar ebamääraselt, aga asi seegi.

Kolmandal haigusnädalal visualiseeris perearst telefoni teel mu tervenemise ning nädal hiljem sain meili mind haiglas visiteerinud reporterilt intervjuupalvega. Muidugi olin nõus – olin sellest tapjahaigusest täiega tervenemiseufoorias.

Kaks päeva hiljem istusin hommikukohviga oma lemmikkõrtsi tagaosas, kohe veskitiibade all. Suurtest maani akendest oli hea vaade parklale ja toidukoha välisuksele. Veerand tundi enne kokkulepitud intervjuu-aega tonksas tormakalt parklasse telejaama logodega väikebuss, roolist irdus suurekasvuline meeskodanik, sättis maski kenasti ette ning kadus bussi taha, ilmselt vajalikku kola välja tõstma. Kõrvaluksest vupsas välja pisikene punapea, tuntud selle, teise ja kolmanda kõmusaate juhina ning marssis klaasuste vahelt lehvides õkva leti äärde.

“Meil on siin võte kokku lepitud,” kuulsin teravatämbrilist häält, mis oluliselt erines haiglapalatis kuuldust. Kuidas see mask sedavõrd summutas, jäi arusaamatuks. Samas tõusis mul häbipuna palgeile – olin arvanud, et teletegelased marsivad oma kaamerate ja mikrofonidega muudkui aga sisse ja hakkavad kohvikuomanikuga kooskõlastamatult toimetama. Hiivasin oma paranenud kere püsti ning liikusin samuti sündmuskohale. Tervitasin viisakalt reporteri-prouat, kinnistasin pilgu sinistesse särasilmadesse ning kahetsevalt pead nikutades tunnistasin üles, et pole kohvikus kedagi võttegrupi pealelendamisest informeerinud. Letitüdrukud ei osanud midagi öelda, aga õnneks hüppas tagaruumist välja viimaseid toidupalukesi allaneelav administraator, kel polnud võtte vastu midagi, palus vaid teatud rakursse vältida.

Reporteri nimi oli Helina, operaator-autojuht pobises ka midagi, aga ma ei jätnud meelde. Naisel oli tahvelarvutis kenasti küsimustik, vaatasin selle enne alustamist läbi. Midagi mul varjata polnud, juurde panna samuti mitte ja nii see intekas poole tunniga purki saigi.

“Te olete väga hea intervjueeritav,” teatas Helina. “Ma arvan, et toimetaja jääb rahule.”

Tellisin ühe kohvi juurde ja lehvitasin aknast, kui bussike parklast välja manööverdas. Reporter lehvitas vastu.

Pandeemia käis lainetena üles-alla, lubades kurja haiguse vahepeal üldse unustada, aga siis algas taas haigestumise tõus, surnute loendamine, spetsialistid ning tähtsad ninad vaidlesid meedias, kas restoranid tuleks sulgeda kell kuus või ikkagi kell seitse ja mingi veider ullikeste kamp võitles enda õiguse eest võidelda kõigi ja kõige vastu.

Sel päeval olid nad sulgenud piketeerimiseks Toompeale kulgeva tänava. Seisin kiriku kõrval, lastest mööda mitmeid fooritsükleid, aga üle ristimiku ei pääsenud. Silmanurgast nägin kõnniteele keeravat väikebussi, tundus kuidagi tuttav. Nii oligi – autost kargas välja püss-reporter Helina, viipas kaameramehe kaasa ja juba ta koputaski minu küljeaknale.

“Kuidas te suhtute…” alustas teletöötaja hoogsalt, tundis mu siis ära ning hakkas ebaprofessionaalselt kõkutama. “Pane kinni!” kamandas ta kaamerapoissi ning tõmbas sõnade kinituseks käega üle kõri.

“Tere,” vastasin vaoshoitult, aga ikkagi muiates. “Ootame-vaatame.”

“Teate, ma võtan teiega paari päeva jooksul ühendust, kas oleksite nõus meile ka stuudiosse tulema?” uuris punapõsk. Ikka olin ja nüüd juba ootasin seda kõnet. Kui paari kuu jooksul midagi ei toimunud, hakkasin roostekarva lokkidega Helinat tasapisi meeltest kustutama. Pealegi lähenes mu sünnipäev ja kontorinaised käisid kihistades edasi-tagasi – midagi nad seal organiseerisid. Mina oleks lasknud sellel päeval niisama minevikku libiseda – peatselt ootas mind nulliga juubel ja pealegi kellega ma ikka pidu pean. Tõsi – Reesikaga suhtlesime nüüd telefonitsi pea iganädalaselt ja selle üle oli mul väga hea meel. Ise ma peale ei käinud, kui mõni kord vahele jäi, ei teinud sellest numbrit. Vahetasime teinekord netis mõnd leitud kildu, pakkusime vastastikku erinevaid kultuurisündmusi, kuhu me küll kunagi ei koos ega eraldi ei jõudnud. Igatahes sünnipäeva-õhtul kobisin peale tööd koju, käisin veel poest läbi, valisin midagi pidulikumat suupärast ning mingi meeleuidu ajel krabasin riiulilt ka ühe vahuveini. Väike õllevaru oli mul kodus alati, kangematest jookidest rääkimata. Hoovi keeranult, ronisin autost välja, krabasin tagaistmelt kaks prisket kilekotti, vaatasin nagu alati koeraaediku poole, ohkasin ja otsisin taskust majavõtmed. Sudisin võtit lukuauku sobitada, kui kuulsin maja nurga tagant mingit muusikat. Kohe kargas sealt välja ka kolleeg Peeter, vana vembumees, käes kaasaskantav kõlar, mis mängis muidugi sünnipäevatümakat ja tema sabas laulu kaasa lõõritades kamp kontorinaisi. Kõige tipuks tipsis seltskonna sabas teletups Helina. Kaamerapoissi õnneks polnud.

Olin ma jahmunud, mis ma olin, aga tegin kaminasse tule, keerasin soojuspumba soojema peale, oli ikkagi ju veel jahe kevadõhtu ning siis sain mahti joogid välja kallata. Peeter pidas (jälle!) pateetilise kõne, minu arust oli see üsna üks-ühele eelmise juubeli peaokõnest. Aga las ta olla. Kui mu toiduvarud ning kontori poolt toodud kodune pidukook oli nahka pandud ning suurem osa minu kodusest alkoholivarust hävitatud, avastasin end diivanil külg-külje kõrval istumas tubli reporteri-Helinaga, mulliklaas käes soojenemas. Lahmakas tugitoolis, milles ma olin aeg-ajalt telekat vaadates suikunud, istus tubli Peeter, pea juba üsna rinnale vajunud ning pomises midagi omaette. Kontorinaised olid lahkunud paar tundi tagasi.

“Kas me saadame Peetri koju?” uuris Helina üsna pehme keelega. Sinasõprust olime joonud juba koogisöömise ajal.

“Ta võib siin ka magada - ega see esimene kord pole,” pobisesin mulli rüübates. Peakski vaatama, mis põlevatest vedelikest veel järel on.

“Miks ka mitte,” nurrus naine ning litsus oma tumedas sukas reie minu teksade vastu. Üleskerkinud seelikuserv paljastas sukal punase pitskaunistuse. Midagi nagu hakkas looma.

Leidsin pudelipõhja kaheksakümnekraadist, mida ma ägedamatel koroona-aegadel lonksukaupa profülaktilistel eesmärkidel tarvitasin. Tempisin seda külmikust leitud mahkapaki päraga ja jätnud minu tubli asetäitja tugitooli puhkama, hiilisime tammisest trepist magamistuppa.

“Siin voodis pole peale mu naise surma ükski naine pikali olnud,” ütlesin miskipärast.

“Ole vait, lollakas!” tiris Helina endal pluusi seljast.”Ega sa intekat anna.”

Üle hulga aja kasutasin naisterahvasse sisenemisel kondoomi. Üllatusena tuli, et ka suuseksi tegemiseks nõudis Helina kummi pealerullimist.

“Ma võõrastega ilma kaitseta ei seksi.”

“Mina jälle võõrastega voodit ei jaga!” vastasin enda arust nutikalt. Teist korda õhtu jooksul sain teada, et olen peast vigane ning lisaks näksati mu kondoomistatud suguliiget hammastega. Üsna valus oli.

“Sul on mingi eriline lõhn….või ma ei tea, aura või miskit,” rääkis Helina, pikutades peale-seksi raugelt mu punasel siidlinal. “Haiglas ma ei saanud aru, ilmselt oli su aura siis rikutud, aga juba seal kohvikus…”

Ma olin väsinud. Väsinud sellest, et olin viiskümmend kaheksa aastat vana, väsinud sellest, et mul pole perekonda, väsinud hirmust kaotada oma ainus lähedane inimene – tütar. Ja siis tuleb mingi võõras naine ja teatab, et mul on lõhn ja aura.

“Aga nüüd pean ma minema,” askeldas tubli teletöötaja oma telefonis sobivat äppi otsida. “Lubasin mehele keskööks koju jõuda, ta hakkab muidu muretsema.”

Pesema ta ei läinudki, sest kondoomiga seks ei jätvat mingeid jälgi. Saatsin ta viisakalt uksele, tahtsin lahkumismusi anda, aga kiiresti tõmbas naine pea eemale. No muidugi, kõik käib kondoomiga.

Peeter jäigi tugitooli. Hommikul ärkasin kohvimasina undamise ning lauanõudega kolistamise peale. Pisut pire Peeter – “miks sa mind koju ei saatnud” – askeldas köögis nagu oma kodus.

Hommikusöögi kõrvalt juttu ajades sain teada, et üllatussünnipäeva idee pärineski Helinalt ja oli algselt planeeritud lausa telelavastusena – noh, et reality-show või midagi. Kui sünnipäevaliste kamp õhinal maja nurga taha kogunes, ilmus reporter ilma mikrofoni ja kaamerata, sest telepoiss olla haigeks jäänud.

Helinat nägin ma edaspidi üksnes telekast ja kindlasti oligi niimoodi parem. Kõigile.

Päisepildil lõpetamata kaas, tagakaane jutumullid puudu.