Saturday, June 28, 2008

Kummalised juhtumused I


Seega Tiia meem. Alustan kummalise tööjuhtumusega.

Töötasin kaheksakümnendatel pea terve kümnendi linna hotellide haldamisega tegelevas ettevõttes, mille kontor asus linna uusimas, kõrghotellis;) Sel ajal kirjutasin sellise toreda lulla, mis küll kuidagi pole töiste juhtumustega seotud, pigem ikka eraelulistega:


METSALINE

Istun nahkses tugitoolis uue kõrghotelli kõhus
Tunnen kuidas mitusada hektopascalit mind rõhub
Tahan hoopis teise kohta kuigi kõhus keerab veidi
Heidaks end su jalge ette siis kui seljast võtad kleidi
Justkui karutopisele jala paned kõri peale
Sõnanoaga hoobi annad nagu tapamajas seale
Hillitsetult kuumutad mu õrna ihu omas rasvas
Kurat teab kus pätiplika selline mul üles kasvas
Tutvudes küll ütlesid et oled korralikust perest
Piki valendavat nahka tõmbad triibu minu verest
Kolmest tilgast väheks jääb sa ämbrit juba nõuad ette
Alandlikult ulatangi oma kaela sinu kätte


Näri hammusta ja pure ole kohe täitsa ise
Mina mina olin see kes tegi sinust metsalise


Kollektiiv oli tore, koos oli palju tegusaid ja edasipüüdlikke inimesi, jalga üksteisele otseselt taha ja ette ei pandud, aga väga sõbrad kah omavahel ei oldud. Ikkagi oli see tore aeg, minu esimene töökoht peale tipi-kursust.
Meie asutus oli tsiviilasutustest esimeste hulgas, mille väikefüüreritele jagati kätte otsinguaparaadid, et kui keegi sind leida tahtis, saatis vastava telefoniga sinu koodi ja aparaadi displeil lõi põlema saatja number, lisaks piiksus aparaat erinevatel toonidel. Olin mina ühes teises asutuses otsustaval vestlusel korterijagamiste asjus, nõuka-ajal oli terve rida tingimusi, mis eelisjärjekorda lülitamiseks pidid olema täidetud. Mul kõik päris korras polnud, mingi ruutmeeter kuskilt ja mingi tõend ühe pereliikme seisukorra kohta olid puudu, aga ikka lootsin komisjoni ära rääkida. Keset komisjoniliikme eitavat sõnavõttu piiksub mul põues midagi. Täiesti automaatselt võtsin peileri taskust, vaatasin numbrit (peainsener otsis) ja küsisin, kas saan kuskil omaette telefoni kasutada. Komisjonitädid olid kümmekond sekundit vait, siis küsis juhataja, et kus te, noormees, töötasitegi ja juhatati mind sellesama juhatajaproua kabinetti tähtsaid tööasju ajama. Mõne minuti pärast naastes olid elamistingimuste parandamiseks vajalikud dokummendid saanud positiivse lahenduse. Erandkorras muidugi;)
Selsamal hotellil oli kaks katust - madalosal ja kõrgosal. Kõrgosa katus oli strateegiline, sinna sai ainlt suuremate ülemuste kirjalikul loal - mine tea, äkki sülitad mõnele möödalibisevale Volgale veel kapotile. Madalosa katusele sai kah loaga, aga väiksema ülemuse loaga. Mina olingi väiksem ülemus;) Kord nädalas oli ühel minu töömehel kohustus katus üle vaadtaa, et mingi plekk ei logiseks, kuskile siseäravoolude juurde vett ei koguneks ja muud seesarnast. Kord läksin mingil põhjusel katusele ise, kolasin seal algul ikka sihipäraselt ja mis ma näen - katus kui kullaauk;) Kõigepealt nägin midugi massiliselt kasutatud kondoome. Ega siis turistid, kes Nõukogude Eestit külastasid, ei raatsinud oma väärtuslikku spermat prügikast visata - ikka lenda, Juri Gagarin, lenda.....!;)Kondoom kondoomiks, aga miskipärast oli turistidel komme kergemeelselt naisterahvalt püksikud jalast rebinult ka need kohe aknast välja lennutada. Püksikuid oli kondoomidega pea võrdselt. Palju oli ka münte, eelkõige Soome raha, aga ka eksootilisemat. Ja mis kõige huvitavam - juba esimesel ringkäigul leidsin kaks täiesti toimivat naiste käekella. Ühe neist, Seiko nimelise, kinkisin tollasele naistuttavale, kes kandis kella ikka aastaid. Minu ametisoleku ajal potsatas madalosa katusele ka kaks lennuhimulist meesterahvast, üks turist ja teine kohalik. Kuidas nad end mitteavanevast numbritoa aknast välja pressisid, enam ei mäleta, aga ühe inimpikeerija maandumisele elas kaasa üks mu töömeestest, kelle ringkäigu ajal pidas too meeskodanik just vajalikuks oma lennuharjutusi teha ja kes maandus töömehest paari meetri kaugusele, põhjustades töömehele pikaajalise närvivapustuse ja endale surma.

Hotelli pilt www.hiieko.ee kodukalt

2 comments:

Ti:a said...

no kuule, kas teil siis polnud koduõu pükse täis? :D

kuidas see lause oligi: minu kell, minu püksid, sinu mõõk ootab mind...
oli nii? või läks mul miskit segi? :)

no nii, et järg on tulemas.
sa lahendasid asja hoopis huvitavalt
ära.

konn, lendav konn said...

Armas Tiia, nagu sa hästi tead, on minu koduõu täis käbisid! Mõni konn on ka;)