Sunday, August 16, 2009

Veri britiš - "Aiapidu"






Poja sünnipäeva-puhuselt käisime väiksema seltskonnaga teatris. Mis muud see suveetenduski on – ikka teater ju, mitte mingi palagan. Palagan polnud ka Allan Aykbourni “Aiapidu” Roman Baskini lavastuses kindlasti mitte. Teismeline noormees, kellel varasemast eriti meeldivaid teatrielamusi pole, kes on lausa otse öelnud, et teater on igav kunstiliik, oli seekordsest nähtust üsna elevil. Ja üldse mitte allapoole vööd käivatest naljadest, nagu mõni kriitik on ilmutanud (sest minu arvates neid peaaegu polnudki), aga pigem ikka osavalt punutud intriigist ja intriigi lahendusvariantide leidlikkusest.
Juba aiapeole saabudes üllatub külastaja avarasse aeda kaootiliselt paigutatud ja valge linaga kaetud piknikulaudadest. Kes tahtis, sõi suppi ja limpsis veini ka aiamüüril jalga kõlgutades. Õhkkond oli igatahes loodud.
Kavalalt olime seltskonna ära jaganud sise-ja välislava vahel. Mina ettevaatliku inmesena valisin kahtlemata sisemise, sest mine sa külma suvetuult ja piserdavat pilvekest tea! Aga siseruumi astudes võttis teatrihuvilisi vastu selline rõskus, et oleks pigem õue tagasi jooksnud. Üsna kitsuke hall küll ehitustandrit ei meenutanud, laed olid kenasti toestatud, osaliselt ka värskelt valatud ja ka sajanditetagust lubikrohvi oli usinalt taastama hakatud. Sisse mahtus umbes sada istekohta, algava etenduse õhkkond oli intiimne, tegelased toimetasid oma tegevusi paari-kolme meetri kaugusel publikust.
Kuigi inglise näitekirjaniku kirjutatud, oleks minu arvates võinud tegevus samahästi toimuda ka mõne kodumaise “üliku” suvekodus, tegelaskond oma maailmavaatelises kirevuses on igal pool sama. Võtame siis ette.
Peategelane ja lavastaja ühe iskus – Teddy, Roman Baskini interpreteeringus. Mees maalt, elamas peaaegu rantjee-elu, tegemas sarvi heale naabrimehele, et mitte öelda sõbrale, kellega ta näidendi alguses pika dialoogi maha peab, samas igatsemas ikkagi elu pumba juures, pealinnas, ajalehtede rammusaid pealkirju ja naisteajakirjade ahhetusi-ohhetusi. Tegelikult nii elu-kui naissuhetes saamatu. Tunnete sellist tüüpi enda tutvusringkonnast? Nuvot! Korraldab aiapeo-vastuvõtu pealinna poliitsfääride hallile kardinalile, ilu-eedist kirjanikule, kes eeldatavalt tuleb talle pakkuma kohta parlamendis, kus mingil ajal on istunud ka Teddy isa.
Tema naine, kes enam pole ei abikaasa ega elukaaslane – Liina Vahtrik, kes teeb täiega Sallot. No ei saa ma lahti mõttest, et laval seisab sirgeselgne
Alma ja vehib Johannese poole tolmulapiga! Aga see on mu isiklik kiiks, tingituna ehk sellest, et lapsepõlves elasin Salloga kõrvalmajades ja minu tädiga olid nad klassiõed. Lugesin kuskilt, et “Aiapidu” on Vahtriku esimene aiapidu üldse ja ehk seetõttu ka minu silmis pisut kohmetu rollikäsitlus. Aga ega ma pole mingi teatrikriitik ja pealegi see minu kiiks... Muidugi see, kuidas Sallo (vabandust, Vahtrik) oma abikaasat täiega ignoreerib, ka teiste tegelaste juuresolekul, on omaette vaatamisväärsus. Koer on ruumis, tool ja laud on, aga isiklikku abikaasat ei ole! Paranähtus, jumala eest:)
Lapsed – Marta Laan eelnimetatute poliitikahuvilise tütrena ja noorim Toompere tema kutsikasarnase austajana mulle erilist muljet ei jätnud. Muidugi, Marta on ilus-kena laps, aga kiilaneva vanema Toompere ettevaatlikele lähenemiskatsetele reageerib ta minu arvates jube toorelt üle. Hea on kiilaneva Toompere ja noore Toompere sõnatu pilkudemäng noore neiu sümpaatia võitmiseks, kus noorem mees on juba eos vanema kogemustepagasi ees sunnitud taanduma, aga ta ise seda veel ei tea;)
Vanem Toomepere – lihtsalt võrratu. Sobib rolli nagu dollarirull taskusse!
Loodan, et ei mänginud iseennast:D Veri britiš, indiid! Briljantne misanstseen ja dialoog oli peretütre ärarääkimine ja piibli imetabaselt osav käsitlus. Ainuke , mis häirima jäi terve etenduse jooksul, et kas suveülikonnaga ikka sobivad tossud kokku. Oli see taotluslik või ununesid seekord suvekingad maha?
Raivo Rüütli ninanorus naabrimees. Ei tea kunagi, kas ta ikka käitub õigesti. Ei siis, kui Teddy varajasel hommikutunnil viskit pakub (vist on liiga vara veel?) ega ka siis, kui isiklik abikaasa seksi ajal naeratades taevasse vaatab (aga ta päris kindlasti armastab mind). Sellisele ongi paras, kui naabri-Teddy tema igavlevat naisukest looduse rüpes kargutab.
Mingi värk oli ka Ülle Kaljuste mängitud joodikust näitlejannaga, kelle kuulsaimas filmis tema kehastatud tegelaskuju juba kohe algul õhku lasti, aga kuna ta rääkis kogu aeg prantsuse keeles, siis jäi sebimine tema ja Teddy vahel mulle üsna kaugeks.
Ülejäänud tegelased olid siseruumides episoodiliselt, tegelikult jäigi välilava valinud kaaslasi kuulates mulje, et tants ja trall käis õues, ehtsal aiapeol, majas toimus vaoshoitum ja vaimukam tegevus.
Etenduse lõpp oli tegelikult etteaimatav – Teddy jäi ilma nii naisest kui parlamendikohast, pealinna dändi sai ilmselt järjekordselt skoorida, tõsi küll, mitte nii ahvatleva kaaslasega kui alul tundus, sarvekandja üürike õnn sai kah tegelikkuseks ja ka noored jõudsid esimeste armuavaldusteni. Mngi värk oli veel teenijaskonnaga, aga kuna see toimus enamasti välitingimustes, läksid need kired ja intriigid minust mööda.
Jäin rahule, kaaslased ka. Pojale meeldis enim aiatraktoriga ringipõristav ja väheverbaalne Smeljanski:D
Pilt piletilevi.ee

3 comments:

Bianka said...

British mulle meeldib! Aga kas siis täismängule pihta saamiseks peaks tõesti kaks korda etendusel käima, üks kord sees ja teine kord väljas? Väga kaval turundudnipp, peab mainima.

konn, lendav konn said...

Kuna ma tänu välilava-kaaslastele seal toimunust aimu sain, ei läheks ma sees saadud suurepäraseid elamusi veel suurepärasemateks muutma. Kui ei teaks, mis väljas toimus, ilmselt isegi läheks teist korda. Kui kaks korda käia soovid, vali esimeseks tubane üritus, tahad kindlasti tagasi!:) Väljas pilet oli kallim:D

merleke said...

Kas ei olnud mitte nii, et täispilet toas maksab 220 krooni ja õues 200? Arvasin ka, et kaks korda vaatama õhutamine on turundusnipp, tegelikult aga ONGI selliselt kirjutatud näidend. Mis muidugi muudab lavastamise hirmus keeruliseks.

Mina nägin õuevarianti ja selle puhul tuleb sinu pojaga nõustuda, et Smeljanski oligi parim. Vanem Toompere oli samuti väga hea, nii vähe, kui teda väljas näha sai. Üldiselt aga oli tegemist üsna lihtsa labaseid nalju sisaldava komöödiaga. Minu arvates. Tuppa niigi kehva teatrielamust veel kehvemaks muutma ei kipu. Nii erinevad arvamused võivad ikka olla! :)