
Astusin atsakalt auto poole, kaks kilekotti näpus. Soodukaga purgisupp, mingi kanatükk, leiba-saia, nipet-näpet. Selveris käisin. Avan juba mõne meetri pealt puldist autoukse, et oleks kohe uks lahti ja kaup külma eest autosse. Ootamatult ilmub selja tagant nomraalselt riides ja peene odööriga (ja ma ei mõtle pahnuti-haisu) meeskodanik, kes veatus, vene aktsendiga eesti keeles pöördub minu kui tuntud samariitlase poole palvega annetada talle 50 krooni!!! Söögiraha enam pole, täpsustab ta lisaks. Olin sellisest ennenägematust pöördumisest nii sahmis, et kobisesin vaikselt, et väga vabandan, aga endalgi raske. Varem olin rahamangujatele ikka põrutanud, et tööd tuleb teha, kodanikud - nüüd, kui endalgi kitsas, mõistan selliseid pöördujaid, eriti viisakalt pöördujaid. Kodanik lisas vaikselt vabandused tülitamise pärast ja teda pilguga jälgides tapasin ka vaese mehe valikukriteeriume - ta haakis ennast sappa korralikult riietatud keskealisele mehele, kes kahe kilekotiga suundus uuema liiklusvahendi poole. Selge - kaks kilekotti ja uus auto on nälgiva kodaniku silmis jõukuse kriteeriumid;) Tegelikult on asi naljast kaugel. Kui väiksem poiss käis kümmekond aastat tagasi lasteaias, oli neil seal mingi küsitlus perekonna jõukuse teemadel. Poiss kodus rääkis. Muidugi uurisin siis toona, et kas me oleme tema arvates jõukal järjel. Kindlasti mitte, vastas poiss, meil pole ju helikopterit:D Aga jah, kus iganes see maailma raha praegu liigub, minu põhitegevusest lähevad rahavood igatahes kaarega mööda.
Muide, kas keegi teab Tallinnas korraliku supiköögi aadressi?;)