Täna langes mu auto liiklusraevu ohvriks. Mingi pätt tagus jalaga esistanget. Algul üritas suhelda verbaalselt, aga kuna hääl ei kostnud minuni, siis näitas ka üheselt mõistetavaid käemärke. Kui ma ka neist aru ei saanud, hakkas jalamärke näitama;) Kuna pätil oli jalgratta pakiraamil kena tüdruklaps (ärge mõistke nüüd valesti - nii 2...3 aastane), siis mina muidugi pätile mingeid signaale ei saatnud - ei verbaalseid, ei manuaalseid. Kuidagi sain jalgratast müksamata neist mööda manööverdatud, aga Hendriksoni küürul peeglisse vaadates märkasin tuttavat terminaatorit kõigest jõust mulle järele väntavat. Ehk oli lihtsalt sama suund:D Kogu draama sai alguse sellest, et lakkamatus esimese käiguga veerevas autode voolus jäin mingil hetkel esiratastega sebrale, samas oli eesseisva autoni vähemalt 2 meetrit, oleks saanud ka kitsama autoga läbi. Mingil hetkel meenus, et turvapadja vahetus oli heal krooniajal 20000 raha, siis hakkas küll pisut jahe.Palun vabandust, pätt, ma enam ei tee!
Pildil grupp rahulolevaid pätt-jalakäijaid peale tulemusrikast kohtumist sebral peatujaga.
6 comments:
Staašika jalgratturina(Eile sai just sellel aastal 1300 km. täis sõidetud)tahan mina ka viriseda autojuhtide kallal. Mitu korda on mulle põhjustatud avariiohtlikke olukordi. Pole nad nii süütukesed midagi. Ainult minu viisakus ja heatahtlikkus on hoidnud mind füüsilisest vägivallast eemal.:DJääb küll selline mulje, et hoolimata minu värvilistest riietest ja eraldusmärkidest ei panda mind tähele. Vahel olen ise ka olnud sunnitud autost mööda sõitma, sest mis ta siis kakerdab sedasi keset teed.
Nohh, Alice, eks lisa ka enda poolt paar jalahoopi mu paljukannatanud autole;)
Oleks minu teha, siis paneksin sundkorras autojuhid mõneks ajaks jalakäijaks ja rattasõitjaks, ja vastupidi, jalgratturid ja jalakäijad sunniks autorooli. Muidugi pole see reaalis teostatav, ma tean :D Minu arust näitavad mõistmatust üles just need, kes teist rolli kunagi ise pole proovinud ega kujuta ette, kuidas situatsioon teisele poolele paistab. Sellised liiklejad, olgu kas autojuhid või ratturid, ajavad taga vaid oma õigust. Ma ise olen mänginud mõlemas meeskonnas ja selles intsidendis küll näen ülereageerimist jalgratturi poolt. Kuigi esineb loomulikult ka vastupidist olukorda. Kui ma jalgratturina näiteks sõidan peateel ja auto tuleb kõrvalteelt, siis pole ma kunagi kindel, kas ta peab mind ikka ka liiklusvahendiks, või sõidab läbi mu nina eest, nii et pean pidurdama, kui ei taha kokku põrgata.
Aga mu viimase rattasõidu ajal põhjustasid kokkupõrkeohu (3korda) hoopis teised jalgratturid. Kusjuures üks noormees isegi vabandas. Nii et stereotüübid (noored on hukas) või ainult autojuhid on süüdi, minu arust ei pea paika.
Mulle on mitu korda auto kergelt otsa sõitnud. Õnneks pole küll erilisi vigastusi olnud. Natuke porilaud kõver ja selliseid väiksemaid mükse. Näiteks sõidab oma hoovist välja ja ei vaata üldse kas tee on vaba. Ainult oma suure kiirendusega olen pääsenud. Ühe korra andis auto mulle teed ja põrutas siis tagarattale otsa. Läbi ime jäin püsti. Ta ise oli rohkem ehmatanud kui mina. Olen ikka rahumeelselt probleemid lahendanud. Mul pole küll olnud tahtmist oma emotsioone jalahoopidega maandada.
Mida ma sinu vanast autost Konn peaksin ikka taguma? Sa oled ju vähemalt siin Nõmme vahel viisakas olnud ja pole mulle teele ette jäänud.:D
Parim viisakus ongi hoida m2ekylje taha, ytleb vana setu.
Ma olen vahedumisi nii jalgrattur, jalakäija kui autojuht ning kõik sujub. Kui midagi on olnud, siis rohkem enda tähelepanematusest. Jalgratturina on suurimad väljakutsed seni olnud kontrollimatult jooksvad lapsed või hoiatamata pöördeid sooritavad teised jalgratturid. Antud juhul ilmselt oli jalgratturil olnud tüli naisega ja nüüd sai seda vähe väljaelada. Konn, sa lihtsalt tegid ühiskondliku heateo - muidu oleks naise peale väljaelanud ja põhjustanud koduvägivalla statistikas ilmse numbrilise tõusu. Praegusel juhul oli kannataja ainult auto stange, kodus oleks aga olnud lapsed, kes pärast käivad terve eluaja psühholoogi juures raske lapsepõlve üle kurtmas.
Post a Comment