Enamasti Mai tänava juuksuris järjekorda pole, harva kui keegi ootetoolidel istub. Täna seevastu istus lausa kolm tegelast. Kuna mu kaunis kahupea ei kannatanud ootamist, sättisin ka ennast ritta. Ootaega oli napp veerandtund, tegin sel ajal inimvaatlusi. Kohe sai selgeks, et täna on pensipäev - tundusin nii subjektiivselt hinnates kõige noorem vanur:) Sain kenakese blondi headesse kätesse, suurem osa mu pahmakast oli juba maha suristatud, kui kõrvaltoolis vanahärra viltu vajus.
"Vett!" karjatas teenindaja ja "minu oma" jooksis ikka kääre käes hoides topsi järele.
"On ta teadvusel? Kontrollige südametegevust!" ei saanud ma olla juuksurite kollektiivile juhendeid jagamata.
"Kas te olete arst?" uuris minu juuksur lootusrikkalt.
"Ei, pensionär," vastasin tüünelt ja rohkem protseduuridesse ei sekkunud. Taat turgutati elule, soengutegu jäi pooleli, aidati ootetoolidele istuma ning keegi turgutas põdurat marmelaadikommiga. Mõne aja pärast tatsas omal jalal minema.
Siit tuli meelde tubli kümne aasta tagune meditsiiniline nõuanne heale sõbrale, kelle kolesteroolinäit kiskus sinna 7 ligi.
"See pole hullu, mõni aastat tagasi loeti kuni 7,5 üldnäitu igati rahuldavaks," teatasin kursavennale.
Too ei pidanud seda muidugi enda teada ja järgmisel arstivisiidil andis sellest oma peretohtrile teada.
"Kes sellist jama ajas?" uuris tubli eskulaap.
"Doktor Konn," ei hoidnud sõber end tagasi.
Mille peale arstitädi arvas, et see doktor peab küll oma diplomi tagastama. Kui oleks sedalaadi diplom, siis küllap tagastanukski, sest nimet sõpra tabas mõni aastat tagasi raske infarkt.
Pildil minu kaunid patsid (pea pimedamal poolel).
No comments:
Post a Comment