Liblikate Vabariik

Nii OKO

   

    Näljane neljabaõhta Haabneeme OKOrestos - slowfastfood mekkis hästi. Pildil askeldavad abikaasa haprad käed kohaburgeri kallal. Minu põdrahakklihavorm savipotis oli juba nii inetult songitud, et ei kannatanud üles võtta.
   Muidu oli siuke õhtune laisk olemine - umbes nagu Kreeka tavernas, ainult rahvast hulkus mööda randa märksa rohkem.
   Õhtu lõpuks sain teada, et tütar kaitses magistri priske pee....., eeee B peale. No sestap õhtusöök nii hea maitseski!

Nolanstrasse

   

Tuleb-ei tule, tuleb- ei tule? Kui tuleb, hakkan hommikukohvile sõitma üle ringtee, sest ka tavalisel hommikul on Peterburi suunalt tulles magistraalile pööre nii mõnigi kord umbes. Mina igapäevaseks liikluseks Nolanstrasset ei kasuta, aga abikaasa küll. Millal tema filmivõtete teokssaamise puhul ärkama hakkab, ei taha mõeldagi.
    Ma saan aru, et päälinnast kaugemal resideeruvaid kodanikke teema ei koti, aga meil, Eestimaa parematel poegadel-tütardel, võtab küll südame põksuma!
   
   Et oleks arusaadav, miks ma igapäevaselt nii tarka juttu ajan, presenteerin dopingut, millega abikaasa mind õhtusöögijärgselt kostitab.

Lammutamise oskustööline

 

    Esimest korda elus esitasin törri (milline jube nimetus!) andmeid lisanduva töölise kohta. Selgituseks - mul on nii vana firma ja nii firmatruud mehed, et kõik olid tööl juba sel ajal, kui Vanemuine kannelt mängis. Ega seal midagi keerulist pole, aga neiukesed-kuldajud, törri ametinimestike koostajas - mis pergeli pärast te olete välja munenud abitöölisele (tassib prahti ja materjale, teibib põrandaid, pühib rämpsu kokku ja ajab prahikotti) ametinimetuseks "lammutamise oskustööline?" Samas oskustööliste realt ei leia näiteks plaatijaid, ilmselgelt on need oskustöölised "ehitusviimistlejate" real.
    Iga ettevõtja peab aeg-ajalt riigiga suhtlema ja mina olen kindlalt selle poolt, et nalja peab saama pariteetselt - nagu riik minuga, nii mina riigiga. Aga mis nalja ma täpsemalt törriga teen, seda peab veel mõtlema!

   Pildil demonteerivad kolm lammutamise oskustöölist amortiseerunud kõrghotelli, taamal Tallinna vanalinn.

Karmid üheksakümnendad

 

    Sellise nimega loo on mõned aastad tagasi üllitanud Vahur Talv, kireva eluga mees. Jutustus (romaan ei tahaks öelda) viib meid üheksakümnendate algusesse, kulgeb lineaarselt rohkete süžeepööretega Eestist Venemaale ja  sealt Ukrainasse. Esmalt üllatab ja häiribki pisut otsese kõne puudumine, mistõttu on raske pihta saada, kes mida räägib, aga selle vormivõttega harjub üsna kiirelt.
    Teos on tempokas, põhiliselt tegevusele orienteeritud, karakterid on lihtsalt markeeritud. Ei saa soovitada lumehelbekestele, lumeeitedele, esteetidele ega võitlevatele feministidele, sest möödavilksatavate naistegelaste iseloomustamiseks kasutatakse neid häirivaid sõnu "tutt", "loom", "pano" ja selles stiilis edasi. Laipu koguneb ka palju. Sel ajal teatud kontingent niimoodi elaski. Jutustuse peategelasega samavõrd karmi elu pole ma elanud, aga üheksakümnendate uidud tulevad ikkagi meelierutavalt tuttavad ette, näiteks niklikoorem Uuralitest, mida ootama jäimegi...
    Üllatavalt huvitav lugemine.

Äriline mõtlemine

   

    "Apollo" raamatupoes oli Konn&Kaamose kogumiku soodusmüük. Kuna sellise kaanehinnaga oli
majanduslikult kasulik ka ise müüginumbritele tuult saba alla anda, siis läksingi nõudlema. Kui riiulis ei leidnud, otsisin müüjaneiu üles. Too tuhnis tap-tap-tap arvutis ja leidis, et raamat on läbi müüdud.
    "Aga ma võin juurde tellida, tulge paari päeva pärast!" teatas ta entusiastlikult.
    "Aitäh, mul kodus veel paarkümmend eksemplari on!" vastas autor tagasihoidlikult.
Naersime mõlemad:)
     Uus tekst läks toimetajale, loodetavasti toimetab sügiseks valmis!

    Pildil - nii ma Veskis töötangi, tass kohvi, klõpa-klõpa ja ei päevagi leheküljeta.

Koljunuki

Kaunil kevadpäeval restoranis "Veer", päike, meri, valged laevad rühkimas - emadepäeva magusalaks abikaasaga, mmmmmõnus:-)