No racism!

   

 Töötame režiimiasutuses - värava ees on veel tõkkepuud ja autoga sisse pääseb kas kaardiga vehkides või avab putkas passiv valvurionu. Oleme seal juba kaks nädalat askeldanud, kaart on mu töömeeste käes  ja valvurionu minu autot juba teab. Seega sõidan tõkkepuu ette, vaatan nõudlikult putka poole, tõkkepuu tõuseb ja mina pääsen territooriumile, alati ka valvurionu (või -tädi) käeviipega tänades.
     Täna samamoodi - veeren  tõkkepuuni, ootan pisut - silmanurgast näen vasakult lähenevat paksu neegrit, seljakott turjal, imestan veel, et mida SEE siin patseerib, eksole - tõkkepuu avaneb, mina tänan lahtisest aknast loiu käeviipega ja panen käigu sisse, samas kuulen reibast "Hällõu, söör" ning särava naeratusega moorlane tõstab samuti oma käe!
     Kujutlusis visuaal mustanahalise pere kodust, kus perepea õhtusöögi eel banaaniõlut manustades räägib enda mammile ja kuuele lapsele, et Eestis pole rassismist ega pagulasahistamisest õhkagi - valged massad tervitavad muunahalisi juba vara hommikust!

     Pildil õpetab valge massa mustanahalisele sõbrale õiget tervitusliigutust.

Purjakil fauna

     Eile, hakates tasapisi noorrahvast jäänud alkotaarat kottidesse toppima, märkasin küll tuigerdavaid sipelgaid, aga pidasin seda jaani-järgseks absistentsinähuks. Täna, alustades esimesena linna evakueerumist, tõstsin õues vedelenud taarakotid koliseva ja kõlisevaga autosse ja tuvastasin alkohoolik-sipelgate massisurma. Alkohol on kahjulik, noored! Tõsi, enne Tallinna jõudmist jooksis paar koomast toibunud kuuejalgset üle armatuuri ja särgi alla jalutas ka keegi:D
     Muidu olid jaanid toredad - lõke, priitahtlikud pritsimehed, soe meri ja liivased varbad.

     Pildil jaanituli odravõpsikus. Pritsimees on kah pildile pagenud.

Teaater und Spaa

 

  Ma olen Rakvere teatrit visiteerinud kolm korda - kaks viimast korda olin ma haige, peale etendust läks prouhen muidugi spaamõnusid nautima ja mina vajusin tõvevoodisse, aga esimesel korral oli tegu hoopis lasteetendusega - käisime firmaga kultuurrongireisil. Lapsed naistega teatrisse, mehed kohalikku pubisse. Pubisid oli tol ajal märksa vähem, seega tuli end sealsamas ja kiiresti täis tõmmata. Collateral damage leidis aset juba tagasisõidu-pealelaadimisel - üks töölistest läks oma emandaga tülli ja keeldus prouaga samasse rongi astumast. Perroonile ta jäigi. Teine tööline - jummala asjalik plaatija - kukkus tagasisõidul rongi teiselt polkalt alla ja murdis käeluu, olin heast töömehest mitu kuud ilma:D Kolmandamaks võttis rongi Balti vaksalisse naastes juhtimise enda kätte mu toona 7-aastane poeg, kes toimetas tuigerdava isa takospeatusse ja ütles kõlava häälega ka koduse aadressi. Oksest kasis masinat hiljem arvatavasti taksojuht, aga selles pole ma kindel. Kindel on see, et taksosõit läks kallimaks kui kogu firma transport Rakverre ja tagasi - just sellesama õnnetu oksejuhtumi tõttu!
     Ega kolmas neljandata jää -  seekord õnnestus kõik hästi ja paremini veel! Aqva Spa reklaamib end kui võimalikku parimat  spaad Eestis ja minu arvates nii ongi. Märkusi pole ei õhtu-, ei hommikusöögi asjus, tuba ja eriti märgruumi tehniline seisukord oli kiiduväärne ja ka abikaasa oli sel märkimisväärsel ööl eriliselt lahke:P
    Teater lõi esmapilgul oma suurejooneliste lavaliste ehitustega hinge kinni - väike teater sai hakkama tõeliselt suure asjaga. Näitlejate tase oli ehk tsipa kõikuv (tegu oli ka alles teise etendusega), aga teema ise ja selle lahtimäng suurepärane! Nüüd võtan Kiviräha raamatu uuesti lugeda!
    Kel piletit pole, jääb ilma - Kiviräha ja Lennuki "Maailma otsas" Raivo Trassi lavastuses on kõik etendused välja müüdud.

    Pildil mina maailma otsas. Pilti tegi proua.

Õhuvõitleja

   

Sirvisin oma blogi selle aasta postitusi ja tuvastasin, et ega muud eriti polegi kui alkohol ja kultuur.
Täna oligi selle kultuurse kord - kursavend Gunn oli jälle raamatu kirjutanud. Jalgpallurist. Raio Piirojast. Esitlusel oli kohal märksa vähem inimesi kui "Antsoni" esitlusel ja klaasikest ega ampsukest ei pakutud. See-eest presenteerus palju lähimineviku jalkasemusid koos oma pikalakaliste ja -jalaliste abikaasadega, andis ikka vaadata.  Raamat kaenlas, autograafid kaante vahel, suundusin rõõmsalt vilet lüües keldrisse auto järele - jälle veidi kultuuri toetatud!

Kuna olen ka ise pisut (häbi öelda) "Dünamo" satsis puurivaht olnud, siis illustratsiooniks retromeenutus aastast 66 - paremal äärekohtunik punase lipuga (ei ole pildile jäänud), vasakul kaks seljavalu käes vaevlevat sport-last. Ka väljak pole suurem asi.

Piiripealne

 

  Nutikamad tegelased on Eesti piirist 10 meetrit Läti poole rajanud vinged alkopoed - nautides lätlaste maksuedu, müüakse meile harjumuspärastest hindadest nii kodu-kui välismaist joovastavat jooki märgatavalt soodsamalt. Kuna olime niigi lõunapiiri lähedal (ja oleme seal enamasti kõik suvised nädalavahetused), siis tegime planeerimata hüppe välismaisesse alkoparadiisi. Parkla oli täis nii kodumaiseid-kui ülemere numbrimärkidega autosid, poe kahe kassa taga venis saba, saalis sagisid suurte kärudega õhevil kliendid. Päris kaks korda odavam kaup ei olnud, aga tubli kolmandik kodumaisest hinnast madalam küll. Võtsin oma lemmikbrändi, mis sest, et kodus veel poolik pudel kurkutilgutamist ootab - tuli 9 € odavam "Selveri" hinnast. Naised ostsid muidugi kohvrite kaupa õlut - väidetavalt suviste talgutööde jaoks nooremat sorti meeskodanike meelitamiseks, aga küll ma neid tean!

  Pildil Eesti-Läti piir. Läti alkovalve (paremal) kontrollib turiste lemmikloomaga. Tundub, et lemmikloomale on sisse joodetud ohtralt aktsiisivaba alkoholi.

Veetlev pärslanna

  Mul on mingi arusaamatu Skandinaavia kultuuri vaimustus - loen krimisid, käin kinos, vaatlen kunsti:)
 Viimatine kult-nauding oli kinofilm pealkirjaga "Mees nimega Ove". Algas nagu komöödia, lõppes nagu tragöödia, vahepeale oli komejanti ja pamflette. Tervikuna film meeldis, pahur papi (minuvanune:P) oli ikka täiega inertne väliste mõjutuste suhtes kuniks ilmus välja veetlev pärslanna:) Mingil määral isegi samastusin Ovega ja sain tema leina-järgsest frustratsioonist aru, aga filmis oli kõike muidugi vaatajale vastuvõetavaks võimendatud. Ikka kiidan ja nagu alati - minge vaatama. Hoiatus ka - alla kolmekümnesed ei saa kahjuks millestki aru:D

   Pildil muidugi veetlev pärslanna Farah mingi mehega:P

Eine murul

  

   Väga šeff oli vanade ja natuke noorematega pidada grillipidu Tallinna Botaanikaaias. Alustuseks rõõmustas botaanik Urmas sünnipäevalisi selgitava loengu ja ohtrate näidetega Austraalia ja India kasvuhoones ning mehiste naeruhirnatustega iseenda naljade peale. Tegelikult on kahtlemata tegu botaanika-alaselt äärmiselt erudeeritud mehega, mõnda jäi meeldegi. Sünnipäevagrill oli nagu ikka, noormehed grillisid ja natuke vanemad mees-ja ka naiskodanikud ajasid toodet keresse. Tiigil heljus rahulikult konnakulles, linnukesed laulsid ja mina (pildil) lasin leiba luusse.