Emadepäeva üritusel Nõmme Kultuurikeskuses etendus Seenioride Klubi Nõmme näitetrupi esituses "Kanada kuus" - lustlik lühinäidend õpetajate toa argipäevast, mille kirjutasin Kiili Harrastusteatrile Kiili Lühikate festvaliks.
Publikuks oli ligi kaheksakümmend eakat lauluklubist "Kanarbik" - vaatasid huviga ja naeruturtsatused kõlasid samuti õigel kohal:) Igatahes paneme edasi!
Neljast ühikust bensumootoriga tehnikaühikust käivitus kolm. Õlid olin vahetanud juba sügisel, välja arvatud mullafreesil, sest too töötas eelmisel aastal ehk paar-kolm tundi. Küllap see saatuslikuks osutuski. Käivitus too aparaat küll teisest tõmbest, aga kohe viskas kuskilt kütusesarnast ollust ja ega mootori tööhääl ka ilus polnud. Õnneks polnud silindri ribid veel soojad ja suurem kahju jäi õhku. Põhjust otsides selgus, et mingi voolik, mis suubus karburaatori alt klapikambri kaane sisse, oli praguline. Kruvisin klapikambri kaane pealt ja arvasin, et vaakumregulaator. Pärast AI ütles, et nii ongi. Aga hullem oli veel ees. Ilmselt vähesest töökoormusest tingitult kipub seda tüüpi mootoritel kinni jääma karburaatori nõelklapp, mis omakorda suurendab kütuse hulka silindris ning bensiin tikub kolvirõngaste vahelt karterisse õliga segunema. Istusin siis nukralt raiepakul, lahtiharutatud mootori ülemine pool vastu naermas ning meenutasin aega, mil poole päevaga vahetasin oma Žiguli mootori plokikaane tihendi. Paar seibi jäi küll üle, aga sõitsin remonditud mootoriga ikka mitu aastat veel. Aparaat on va-a-a-na, aga ehk saab ikka töökojas toimima.
A mida tegi Marika?
Pani mulda vaarika!
Laupäeva puhul käisime küla peal laiamas - Ca Wega kohvik ja keraamika. Keraamikast ma suurt ei tea, aga lõhesalat oli väga maitsev ning kohv kange.
Kes juhtub isamaa edelanurka, soovitan soojalt. Muidugi võib siis juba ka minu poolt läbi astuda :)
Raamatunurk on samuti, loomulikult jätsin sinna ka paar enda tähtteost:)
Kaamose juures kutsus w pilta näitama. Väntasin poolpornograafi tööle ja peale kolmeminutilist surinat viskas välja sehandse šedöövri:
Peale hommikusööki arvas abikaasa, et läheb korraks välja. Millegipärast võttis ta kaasa talveks majja varjule toodud "Makita" varuakud. Mina koristasin köögi, rullisin netti, kirjutasin teist vaatust, lugesin kordamööda kahte raamatut. Siis otsustasin, et toon õhtuks kütet valmis ja kärutasin kuurist nii ahju- kui pliidipuid. Emand oli garaažist välja tirinud töölaua alused, miiusae ning kuuri seina najale toetusid mingid lauajupid.
"Puusepp-meister," kommenteerisin. Vastuseks tuli akutrelli surin. Ladusin küttepuud tuppa ja kohe käru tagasi viia ei viitsinud. Rullisin netti, kirjutasin teise vaatuse lõpu valmis (küll vahele tihendusteksti tuleb), lugesin kordamööda kahte raamatut. Isegi pikutasin natuke. Vaatasin köögi uksest kuuri poole - ikka askeldab. Koorisin köögiviljad, võtsin külmikust liha tahenema. Kell viis muutusin rahutuks - panin kartuli-porgandi-kaali-kapsa keema ning tatsasin kuuri juurde. Seal polnud enam kedagi, küll aga kostus mingit kopsimist kuuri tagant, naabrimehe põllu veerelt.
Siin see on - emanda tavaline tööpäev. Nii me, pensionärid, elame.
Parima animafilmi võitja selgub nüüd!
“Ajasööja” (produtsent: Kerdi Oengo; režissöör: Mari Kivi; tootja: Nukufilm)
“Kiievi tort” (produtsent: Kalev Tamm; režissöör: Mykyta Lyskov; tootja: Eesti Joonisfilm)
VÕITJA ON: “Lumi saadab meid” (produtsent: Kadriann Kibus; režissöör: Natalia Mirzoyan; peatootja: Rebel Frame; kaastootjad: Eesti Kunstiakadeemia, ArtStep-studio, Black Boat Pictures, White Boat Pictures)
Pilt ja tekst Delfi blogist. Tütre firma produtseeritud tekstiilnukkudega animafilm sai EFTA laureaadi loorberid. Meie näitetrupi artistid arvasid seepeale, et järgmisel aastal on kännud ka nominentide seas. Kindlasti! :)
Kümneaastaselt sai mul kõrini kartulipõldu meenutaval oma tänava muruplatsil poistekambaga palli taga ajada ning läksin ennast jalkatrenni pakkuma. "Dünamo" oli mansa, mis väikese Konna vastu võttis ja kuna väravas ei tahtnud keegi teine olla, siis sinna mind suunati. Aastakese mängisin, siis kutsuti TSIK-i eest mängima. Poiste jalka oli toona selline, et lüüa võis üksnes palli, vastasvõistkonna liikmeid mitte. Kehaline kontakt oli lubatud õlaga - et keegi oleks selga lükanud, särgist/pükstest tirinud, peaga näkku löönud, seda ei olnud. Väravavaht oli üldse nagu püha lehm oma "viie alas" - teda ei tohtinud vastasvõistkonna liikmed seal segada positsiooni võtmast. Aga muidugi juhtus ka igasuguseid asju, ikkagi poisid.
Pojad olid mul samuti naksid - üks alustas samuti väravavahina ja teine oli kogu karjääri jooksul (mida ilmestas ka üks noortemistri tiitel ja medal) kaitsja. Nüüd nägi platsil juba igast asju - togiti, sülitati, näpistati, lükati ja tõmmati.
Aga sellist loomade jalgpalli nagu pakkus pika puuga kaotaja TJK Legion, nägid minu paljunäinud silmad noorteliigas esimest korda. Kakskümmend aastat tagasi, kui nõmmekast poeg veel "tegevmängija" oli, kohtusid nad noorte liigas samuti Legioniga - mäletan, et juba mängu ajal oli naginat ja Legioni poisid üritasid peale mängu meie omasid nurga taha suruda, et demonstreerida ka teisi võistlus/võitlusspordialasid. Õnneks oli nõmmekate papasid rohkem ja suurem kahju sai toona välditud.
Seega - muster kordub ja ilmselgelt olid täna avaldatud jalkaliidu karistused asjakohased.
Videos poja üks viimaseid liigamänge, tema nurgalöögist löödud värav:)
