Sunday, June 8, 2008

Ajad on nirud


Nii nirud, et peab seitsme vapra meremehe kombel püksirihma ja kirsatalda sööma. Ilmselt pikapeale oleks need Vaiksel ookeanil parvetajad ka üksteist ära söönud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Siiski, tuli veel meelde, kuidas heroiinihuvilised üksteisele kirju saadavad - et leotavad marki herovedelikus ja siis kirja adressaat lutsutab marki, et silmad pahupidi.
Niipalju toredaid mõtteid tuli möödunud nädalal hea sõbraga einestades, kui too ilmselt sihilikult maitsvat kartulisalatit pluusiesisele pudistas. Pärast hea kontorilaua taga lutsutada, pealelõunaks läheb kõht ju ikka tühjaks!
Maitsev kartulialat Selveri Köögist on Naistelehest.

3 comments:

helle said...

No nii nirud ikka veel pole, et peab toiduplekke lutsutama;)
Või kus mina tean:))Meil siin väikelinnas võib kas või võililli süüa!

Kaamos said...

Ahaa, nüüd ma sain aru küll - nimelt sellest miks osa mehi näokarvu kasvatavad. Ke pole ise näinud, ei kuijuta vist ettegi kui mitme lõunaoote jagu raasukesi seal peidus pidada saab!

Ti:a said...

aga siis on sul järgmine kord lihtne kinki välja mõelda- pudipõll, taskuga.kaamos, yak!

ma ei taha enam ühegi habemikuga musitada ja kõik sinu söögiisuäraajamise jutu peale. :D

õnneks konnakesel on sile põsk :), mõnikord