Helistab mu tädi, selline varastes seitsmekümnendates pensionärist koduproua ja räägib naerust luksudes, kuidas ta elupõline trepikojanaaber olla teda lifti oodates ahistanud teatega, et küll mu tädi oli presidendi vastuvõtul hea välja näinud. Ainult üks küsimus oli naabril - miks tädi oma mehega polnud, vaid mingi noore poisi kaasa tarind!?Seepeale meenus mulle, kuidas kapitalismi iduperioodil, arvata 91-92 laevatasin koos abikaasaga Soomest kodu poole. Istusime rootsi lauas, vitsutasime kogu raha eest, kui laudade vahel laveerides lähenes toonane Tartu Kommertspanga looja ja muidu kõva varakapitalist Rein Kaarepere, seisatas minu kõrval, noogutas viisakalt mu abikaasale ja sirutas mulle käe. Krapsasin kohmetult püsti, surusime kätt ja arendasime lühikest dialoogi, et sa-ka-siin ja kuidas-siis-läheb-tänan-küsimast. Kusjuures me polnud tuttavad ega varasemas elus kordagi kohtunud:D
Seega teen järelduse, et prominentlus on päritav.
Pildil tädi pidulikul vastuvõtul (valges, Gucci kotiga), tema taga meessaatja
No comments:
Post a Comment