Kui Joel kähiseva häälega, köhatades ja pause pidades, aga ka läbi telefonitoru tunnetatavalt muie suunurgas teatas, et sõbrad - oodata ja loota pole midagi, ei mingit valgust, sugulaste vastuvõtukomiteed ega midagi, ainult pimedus, ma isegi pisut solvusin.
Kuidas siis nii - mees on "sealpool" ära käinud ja ei mingeid rõõmustavaid uudiseid "siinpoolsetele"!
Siis sain aru - vanamees on pika elu jooksul igast koerusi teinud, mitte kõige eeskujulikumalt elanud - järelikult saadeti põrgusse, a seal ju pime, muidugi midagi ei näe ega tunne, katla juurde on pikk-pikk tee ja sugulased ka kõik seal ülevalpool. No ja kui veel põrguesikust jalaga tagumikku anti ja inimeste ilma tagasi saadeti, siis polegi midagi mäletada.
Hea sõber sai raske infarkti, elektrit anti rohkem kui eelneva elu jooksul kokku, neli minutit eimidagit, aga tiriti ikka tagasi. Poleks naist kõrval olnud, kes enne kiirabi elustamist alustas, ei teaks ma mehe põrguretkest midagi. Täna, kümme päeva hiljem, sai juba üldpalatisse, head paranemist, vana sõber!
Pildil saabub Joel põrgust, trepimademel jälgivad teda elukaaslane ja naabrinaine, uksel lahkuva kiirabibrigaadi liige.
No comments:
Post a Comment