Armas tütar kutsus isa sünnipäeva puhul teatrisse. Sünnipäev oli mul küll juba kuu aega tagasi, aga teatris käisime eile. Alustuseks teatas naks garderoobi-poiss, et majas pole kütet ja soovitas lahjematel ka mantlid-jakikesed selga jätta. Mulle miskipärast mantlit ei soovitatud, aga ikkagi hea, et salli kaela jätsin.
Nii oligi - maja oli külm ja kui enne voolas krae vahele soe higi, siis nüüd vaid külmad pisarad. Soojendasime end kohvikus - igavene uhke tunne oli ka "väikesele" tütrele klaasike tellida:)
Põrgulava nagu ikka - piki kitsaid ja külmi koridore kitsaste pingiridade ja ahta istekoha poole. Enne saali jaotati ka pleede. Ma igaks juhuks ei võtnud ja tegelikult oligi nii, et rahvamass soojendas ka saali üles. Kuidas ihult paljad näitlejad end laval tundsid, ei taha mitte arvatagi.
Algul ehmatas stoori natuke ära - olin küll lugenud, et tegu pole klassikalise "Macbethi" lavastusega, aga mingid taliujujad...? Kusagil esimese vaatuse keskel läks etendus käima, lavakujundus oli väga hea, heli-ja valgustehnika suurepärane ja pikapeale leppisin ka lavalt õhkuva iroonia ja jämekoomikaga. Lõppude lõpuks oligi ju tegu võimumängudega, sajandist hoolimata ja kogu stoori võtab kokku kava esilehel Aki Kaurismäki tsitaat:
"Kolme neljandikku maailma riikidest juhib kas idioot või diktaator, tihti ühes isikus."
Näitlejatest eristusid Indrek Ojari ja Andres Raag ning alati on nauditav vaadata ujumistrikoos Piret Kalda siredaid sääri:)
Soovitan!
Pildil tuntud diktaator tundmatust Aafrika riigist, lisaks mõrtsuk-koer.
No comments:
Post a Comment