Sunday, December 22, 2019

Motojõuluvanad. Külalispostitus



   Hea sõber, kursavend ja motovana lubas avaldada ilusa jõululoo. Siin see on:


MOTOJÕULUVANAD 2019
Algus.
ON ÜKS IMELINE KUU
SAAB KÜÜNLAD KÜLGE KUUSEPUU
JA TIPPU HÕBEDASE TÄHE
TAEVAS NEID EI OLE VÄHE
See paber on mu ees laual. Poolik A4 leht, valge, luuletus kirjutatud trükitähtedega kasvataja poolt.
Eile luges seda mulle üks teismeline poiss, vast 11, 12 aastane. Puudega. See oli meie esimene peatus. Puuetega laste kodu Mustamäel Keskuse tänava lähedal. Seisin esimese korruse avaras eesruumis välisukse lähedal. Meid punakuubesid oli palju, osa jäi välja ootama. Kasvatajad tõid lapsi meie juurde. Igale lapsele kommikott ja mandariin. See poiss oli väga õhinal, ühes käes kommikott ja teises mandariin, käed ette sirutatud. Oma kehakeele, õhina ja ette sirutatud kätega ütles ta ilma sõnadeta: „Võta Jõuluvana, ma tahan ka luuletust lugeda”. Mitmete Jõuluvanade vahel tiirutades jäi ta lõpuks minu ette seisma. Võtsin talt kommikoti ja mandariini. Poisi kõrval seisis kasvataja. Kasvataja luges luulerea, poiss kordas rea viimast sõna. Nii said ühisel jõul kõik neli rida ilusti Jõuluvanale etteloetud. Ning kommikott ja mandariin rändasid poisi kätte tagasi. Nüüd olid need korralikult välja teenitud.
Kell on 9.30, laupäeva hommik. Olen vast kolmas Jõuluvana kogunemiskohas Mustamäel Männi pargi ääres. Neid tuleb ja tuleb. On plusskraadid. Lõpuks on meid vast nelikümmend. Jõuluvanad on tublisti vaeva näinud oma ratsude ehtimisega. Kahel rattal on tagaistmele monteeritud väike kuusepuu koos vilkuvatega tuledaga. Mitmed rattad on värviliste vilkuvate LED tuledega kaunistatud. Ühel vanemat tüüpi rattal on lenksu külge kinnitatud Alpi kellukesed. Jõuluvanad isegi on toredad. Osadel on pükskostüümid, teistel mantlid. Mõnel on nii suur punane müts, et mahub kiivri peale. Mõnel on selline tilluke punamüts, mis on kuidagi kleebitud kiivri harjale. Ühel Jõuluvanal on mummuline mantel. On ka üks Lumehelbeke, üleni valges riietuses, sellise kõrge ja kerge ja sportliku rattaga, mille nimi ei tule mulle praegu meelde. On üks kolmerattaline motikas, ja on korviga motikad ja on saateautod suurte kommikottidega ja mandariini kastidega. On videomees, ja on üldse kõik, mis vaja. On hea tuju.
Kuna meid on nii palju, moodustatakse kaks gruppi, üks suundub Lasnamäele, Piritale, teine Õismäele, Mustamäele, Nõmmele. Mina jään kodukandi gruppi.
Lastehaigla. Kolmas korrus. Beebide osakond. Haiged beebid on koos vanematega. Arstitädi ees teed näitamas ja rapoteerimas, mitu last ühes või teises palatis on. Jõuluvanad hargnevad ja teevad oma tööd. Beebid ei saa veel aru, aga vanemate näole tuleb naeratus kommikotti vastu võttes.
Rocca Al Mare kandis ilusad pruuni laudisega majad, lastekodu. Nõmme turu kõrval turvamaja ja lastekodu, Männikul Pihlaka tänava lastekodu, Paldiski mnt ja Mooni tänava ristmikul lastekodu. Lapsed ja kasvatajad rõõmsalt aknal lehvitamas. Mootorratturite grupi liikumisel on omad reeglid. Üritame koos liikuda. Kui kolonn hakkab ristmikku ületama, blokeerivad paar osavat ja kiiret Jõuluvana kõrvalsuunast liikuvate autode tee, et ka kolonni saba jõuaks üle ristmiku, mõnikord toimub see punase tulega. Kui Motojõuluvana näeb kõnniteel väikest last vanemaga, eraldub ta grupist, peatub lapse juures ja annab lapsele kommikoti. Sõidame mööda Sõpsruse puiesteed teises reas kesklinna poole. Üks minust eespool sõitev motojõuluvana on saanud kontakti kõrvalsõitva autoga, kus on lapsed. Autojuht kerib tagumise ukse aknaklaasi alla ja motojõuluvana üritab kommipakki liikumise pealt avatud aknast sisse visata. See on tsipa raskem ülesanne, kui laskesuusatamises märgi tabamine, mõlemad asjad ju liiguvad. Kommikott maandub õnneks auto katusel ja jääb sinna pidama. Auto peatub ja kommikott jõuab lasteni.
Väike supipeatus „Madallennu” nimelises motoklubis Madara tänaval. See on nagu filmis. Lae alla riputatud motikad, mis igatsevad restaureerimist. Bullerjan sooja andmas, termoses maitsev supp, kohvimasin, pirukad, mõnus sumin, ühispildistamine. Koondame jõud suureks finaaliks, vanalinn ja Raekoja plats.
Tungime vanalinna Suurtüki tänava kaudu. Varasematest vestlustest jäi kõrva, et ühel autol ja ühel motikal on sissesõiduluba olemas. Vanalinna vallutamiseks on kaks grupi taasühinenud. Kell on vast kolme kanti tiksunud, vanalinna tänavatel palju igasugu rahvast liikumast. Kui motojõuluvana näeb last vanemaga, siis ta peatub ja ulatab kommipaki. Kõik on tore. Jõuame õnnelikult Raekoja ette. Mootorid stopp ja tööle. Jõuluvanad laevad saateautolt oma seljakottidesse kommikotte ja hakkavad lastele jagama. On palju elevust ja rõõmu ja nalja ja pildistamist. Mina pole Mel Gibson ega Christiano Ronaldo, aga tuleb mulgi oma fotosessioonid ära kannatada, enamus välismaiste turistidega. Ja siis nad tulevad. Kollavestid. Selja peale on kirjutatud POLITSEI. Aga meid on rohkem. Koondume üheks löögirusikaks. Vastasseis. Punakuued ja kollavestid. Publik jääb huviga vaatama, mis toimub. Üks daam tuleb ka minult selgitust pärima. Umbes nii, et kas Mart Helme lubas ? Ma vastan lühidalt, et Jõuluvanadel pole luba vaja. Füüsilist kontakti kahe leeri vahel ei toimu. Vanas Hiinas oli nii, et kui omavahel sõditi, rivistati sõjaväed vastakuti. Pealikud said keskel kokku. Vaatasid väed üle, leppisid omavahel kokku, kumb on tugevam ja sellel anti võit. Ning mindi ilma verevalamiseta lahku. Ka meie pealik on asjalik, pikka kasvu tore mees. Nii ta siis ühe pisikese kollavestiga olukorda arutab. Kuna vahepeal on kommikotid tühjaks saanud, on meil aeg lahkuda. Pealik annab korralduse mootorid käivitada. PUNAKUUBEDE VÕIT. Kõik motikad käivituvad. Ilusa auringiga jätame Raekoja platsi seljataha.
RÕÕMSAID PÜHI KÕIGILE !


Pannonia Jõuluvana 22.12.2019

4 comments:

Kaamos said...

Ilus.

konn, lendav konn said...

Tuhat kilo komme jagati:)

henzen said...

Minul 65+ ei ole perearsti.
Mul oli üks paha asi kannikate vahel,
ja läksin meie aleviku tervisekeskusesse,
kus istusid legendaarne kirurg ja tema veel
legendaarsem (sooda) maaletoojast elukaaslane.

Meil on nimekiri täis.
Oli esimene pilk ja diagnoos minu poole.

Mul on vist sama vähk perses nagu mu koeral oli,
üritasin ma end tähtsamaks teha ja arvasin ise seda.
Kirurg tõusis laua tagant ja juhatas kardina taha.

Lasin püksid maha...
Pilk peale ja diagnoos kardina tagant kirjutajale:
Pilodinaal misiganes, ma enam täpselt ei mäleta,
ja soovitati Tallinna Vangla lähedal asuvat haiglat.

Läksin EMO-sse kohale ja vaatasin 3 tundi kuidas
arstid koridoris susse lohistades edasi-tagasi kõndisid.
(Ei soovita EMO-t kellegile kui sa just surnud pole).

Lõpuks üks nooremapoole naine küsis mis sa siin seisad,
meil ei ole järjekorda, meil tuleb vahele trügida
nagu vanglas, ja juhatas mind lauale tahatuppa.

Lasin jälle püksid maha ja noored arstiteaduskaonna
naispraktikandid küsisid esmalt, kuidas ma selle persega
üldse siiamaani tegelesin nii tõhusalt?
Seletasin, et on on suurendavad peeglid näo uurimiseks,
mis sobivad ka perse uurimiseks.

Tüdrukud küsisid lõpuks, mis see su kirurg ütles diagnoosiks?
Ütlesin neile diagnoosi, millega nad ise nähtavalt hädas olid.
Seletasin ka, et olin Internetist ise ka kõik vajaliku leidnud,
ja see ongi karvapersete häda, ja seda lehte peab usa-s üks naine.

EMO-st tulles kirjutati mulle ravimiks üks joodimöks,
mille olin juba eelnevalt oma aruga apteegist ostnud.
Ja juba ammu ka muudeks hädadeks kasutanud.
---
Loo moraal.
Sul ei ole (pere)arsti vaja
kui sa ei ole noor ema või tema laps.
Sul ei ole ABSOLUUTSELT vaja perearsti ega arsti.
Sa saad iga kell parema ülevaate ja info Internetist.

konn, lendav konn said...

Jeerum küll - veel üks külalispostitus!:D