Jaanilauba õhtul astun majast välja (olin käinud tšekkamas mässu uudiseid), kui lõkke ja väligrilli poolt astub tõtleval sammul minu poole abikaasa keskealine, äsja isastunud poeg ja küsib minu kuulmist mööda: "Kas Mona norskab?"
"Ei," vastan malbelt, sest tema tuppa magamaunustatud paarikuune tütretirts tõesti ei vaevelnud uneapnoe käes.
Samas tekkis nagu kerge kahtlus - et Jumal hoidku, miks ometi siuke tita peaks norskama. Palusin küsimust korrata.
"Kas nad on Moskvas?" oli õige variant. Ja vastus samuti eitav:)
Korrata palusin oma küsimust ka Häädemeeste poe müüjal, kes tormas mulle uksele järele ja hõikas: "Noormees, kas teie kaotasite võtmed?" Kobasin vaba kolmanda käega taskut - kõik oli alles. Sellest hoolimata palusin: "Kas te võiksite seda küsimust korrata?"
Ise vaatasin uhkelt ringi.
Pildil arreteerib Häädemeeste kaupluse turvamees (vasakul) mu kahe liitrise viina taskusse unustamise tõttu. Pilt miskipärast Daily Mail.
2 comments:
Ma igaks juhuks istutasin jälle põõsaid maja ymber, aga lahendamata on 100 meetrit lagedat sissesõiduteeäärt ylemaantee metsani, et kuidas kuulipildujatule all majast vehkat tehes varjuda või nii.
Kaitseliidu taktikaõppustest oleks kasu, nõuka-aegsed ustaavid on aegunud ja kes neid enam mäletabki:)
Post a Comment